Rail Baltic paneb Nabala haldja peagi proovile

Aruvalla-Kose teelõik on ehitatud samuti suures osas Euroopa Liidu rahaga. Foto: Mihkel Maripuu

Valitsusevahetus paneb proovile keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse entusiasmi Nabala karstiala kaitsmisel.

Eestis pole pärast iseseisvuse taastamist ehitatud midagi Rail Balticuga suuruse poolest vähegi võrreldavat. Suured asjad liigutavad inimesi, teisalt aga on kahe kõrge aiaga kaitstud Rail Baltic loomadele Hiina müür.

Samas küsib geoloogiaprofessor Kalle Kirsimäe, kust ja kas üldse võtta pinnasetäiteks tarvilik määratu liiva- ja kruusakogus riigis, kus kaevandamise saab keelata igal maatükil, millel kasvab mõni kaitsealune taim. Nii kaevandamisload kui loomad kuuluvad keskkonnaministri otsustusvalda.

Postimehega vestelnud teadlased ja ametnikud kinnitavadki, et ilma väga jõulise poliitilise tahteta Rail Balticut ei sünni. Seni on reformierakondlasest keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus välistanud otsetee üle tulevase Nabala kaitseala, mis on vaid üks tema ja IRLi kuuluva majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi paljudest tülidest.

Takistab nagu Hiina müür

Järgmine majandus- ja kommunikatsiooniminister tuleb aga kõigi märkide järgi Reformierakonnast ja ei maksa unustada, et Rail Baltic on tulevase peaministri Siim Kallase Euroopa Komisjoni volinikupõlve lemmiklaps. Pentus-Rosimannusel võib aga seista ees valik parteidistsipliini ja lillelõhna vahel.

Looduskaitsjad on tõepoolest mures, et Rail Baltic võib tekitada Lääne-Eesti loomade ja ülejäänud mandri vahele Hiina müüri. Igal juhul takistaks raudteetamm loomade liikumist Lääne-Eestist teistesse riigi piirkondadesse ja populatsioonidele väga vajalikku verevahetust. See ei ole meile harjumuspärane loiuvõitu raudtee, vaid kuni 240-kilomeetrise tunnikiirusega kihutavate rongide kahte rööpapaari kaitsevad kõrged tarad.

Keskkonnamõju hindamise tarbeks eluslooduse uuringu teinud Tartu Ülikooli zooloogia õppetooli teaduri Jaanus Remmi kinnitusel ei kaota tema ettepanekud küll raudteeehituse mõju kahele poole liikuvatele loomadele, ent leevendavad siiski kahju.

Kui Eestis on seni vaid üks ökodukt ja sellele lisaks ports loomatunneleid, siis raudtee puhul läheb neid sootuks rohkem vaja. «Eesti piires võiks Rail Balticul suurimetajatele mõeldud ökoduktide ja tunnelite hulk olla umbes kahekümne ringis,» lausus Remm. Teadur tegi ettepaneku teha raudteed kaitsev tara selline, et omal riisikol üle tee jalutama pääseksid kuni mägrasuurused loomad.

Metsise mängupaikade tarbeks on Remm pannud ette rajada raudteele mitu müratõkkeseina. Keskmiselt tuleks Remmi ettepaneku järgi rajada umbes 200 kilomeetri pikkuse Tallinna-Ikla lõigu peale üks suurloomaülekäik kümne kilomeetri kohta. «Sellised suurusjärgud on ka teaduskirjanduses – sel juhul ei tohiks loomapopulatsioonid enam isolatsiooni sattuda,» lisas Remm.

Liigi isolatsiooni jäämisega kaasneks sugulusristamise tõttu aeglane allakäik. «Väikestes populatsioonides on igasuguste negatiivsete protsesside tõenäosus suurem kui suurtes populatsioonides.»

Eestis on seni vaid üks ökodukt ehk sõiduteed ületav loomasild ja mõned loomatunnelid, mis lähevad läbi tee alt. Ökoduktide rajamise eestvedaja ja keskkonnaagentuuri elurikkuse peaspetsialist Lauri Klein ütles, et esimene, mullu sügisel valminud ökodukt Tallinna-Tartu maanteel pole päris valmis, sest kevadel hakatakse seda haljastama.

Loomad juba liiguvad

Loomaülepääsude teemal magistritöö teinud Klein ütles, et talle tuli suure üllatusena, et loomad juba kasutavad ökodukti.

«Kõigepealt käis sügisel üle üks metsseakult, siis rebane, metskitsed, aga seejärel veel ühe oma ala asjatundja hinnangul suure tõenäosusega ilves, mis on juba väga kõva sõna. Noored põdrad käisid ka juba üle.» Ökodukt ongi mõeldud suuresti põtradele, kelle rändeteel see asub.

Kleini sõnul ületavad ökodukte kõik liigid, seevastu tunneleid ei armasta jänesed ja saarmad sugugi. «Ka sõralised ei taha eriti tunnelisse minna,» lausus ta. «Rusikareegel on see, et kui tunneli ristlõige on neljakandiline, läbib seda palju rohkem loomi kui ümmargust läbipääsu (suur osa loomatunnelitest on praegu ümmargused – N. N.).

Loomad liiguvad tegelikult piki vertikaalse seina äärt, sest see on nende arvates kõige turvalisem. Kui sein on kaarjas, kulutab loom palju rohkem energiat, et püsida seina ääres.»

Tallinna-Narva maanteel on juba aastaid neli loomaläbipääsu, neist kaks meetrise ja kaks poolteisemeetrise läbipääsuga. Kahte kasutavad loomad vähe, kahte aga märksa aktiivsemalt.

Kõige vähem kardavad tunneleid koerlased, olgu see siis rebane, kährik või hunt. «Hispaanias kasutavad hundid isegi jalakäijatele mõeldud sildu,» ütles Klein.

Samas pelgavad näiteks põdrad Kleini sõnul horisontaalseid jooni, nagu maanteed, sest loomad on harjunud vertikaalsete joontega, mille moodustavad puud.

«Läbipääsude ehitamise eesmärk ei ole aidata kaasa mõne kohapeal elutseva liigi liikumisele, vaid soodustada eelkõige loomade rännet. Seesama esimene ökodukt on rajatud täpselt põtrade rändeteele ja see peaks kevadel ja sügisel laskma läbi sadu põtru.»