Kadri Liik: austagem «väikese inimese» väärikust

Euroopa Välissuhete Nõukogu programmidirektor Kadri Liik. Foto: Peeter Langovits

1990. aastate alguses võis Nõukogude Liit tankid tänavatele saata, aga võis ka mitte. Palka võis saada, aga võis ka mitte. Palga eest võis saada leiba, võid ja mune, aga võis ka mitte. Määramatusega lepiti stoilise rahuga, isegi reipalt. Praegu tunduvad inimesed murelikumad, kõneles arvamusliidrite lõunal Kadri Liik.

Ma arvan, et küsimusele, miks me viriseme, saab üldjuhul paremini vastata personaalsest kui ühiskondlikust kontekstist lähtudes. Mõni inimene ei virise mitte kunagi. Samas ei pruugi see tähendada, et tal on kõik hästi, ega isegi seda, et ta probleemidega vapralt toime tuleb. On palju neid, kel välise vapruse fassaadi all puudub oskus raskustega sisimas toime tulla, nii et need ladestuvad hinge kibedaks, mürgiseks ja elurõõmu pärssivaks taagaks.

Samas mõni teine viriseb alati. Mõne jaoks on virisemine saanud elamise ja eneseväljendamise tavapäraseks viisiks, nii et kui ta korraga selle järele jätab, vaatavad kaaskondsed teda murelikult: äkki on tal midagi halvasti? Neil võib õigus olla. Virisemine kui tegevus on mõnes mõttes luksus. Siis kui on päriselt raske, virisemiseks enam aega ega energiat ei jätku.