Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/04/14/15255172t1hb541.jpg)
/nginx/o/2014/03/11/2888732t1h90f2.jpg)
1990. aastate alguses võis Nõukogude Liit tankid tänavatele saata, aga võis ka mitte. Palka võis saada, aga võis ka mitte. Palga eest võis saada leiba, võid ja mune, aga võis ka mitte. Määramatusega lepiti stoilise rahuga, isegi reipalt. Praegu tunduvad inimesed murelikumad, kõneles arvamusliidrite lõunal Kadri Liik.
Ma arvan, et küsimusele, miks me viriseme, saab üldjuhul paremini vastata personaalsest kui ühiskondlikust kontekstist lähtudes. Mõni inimene ei virise mitte kunagi. Samas ei pruugi see tähendada, et tal on kõik hästi, ega isegi seda, et ta probleemidega vapralt toime tuleb. On palju neid, kel välise vapruse fassaadi all puudub oskus raskustega sisimas toime tulla, nii et need ladestuvad hinge kibedaks, mürgiseks ja elurõõmu pärssivaks taagaks.