Juhtkiri: vaikiva ajastu ohud ja ohurohud

Kui demokraatlikul teel valitud legitiimne võim asub vaieldamatult ebademokraatlike jõumeetoditega «kaitsma rahvast ja põhiseaduslikku korda» populismi eest, on riigi allakäik käega katsuda.

Riigivanem Konstantin Pätsi 12. märtsil 1934 välja kuulutatud kaitseseisukord tähistab Eesti ajaloos vaikivaks ajastuks nimetatud perioodi algust. Esialgu pooleks aastaks (seejuures teiste poliitiliste jõudude heakskiidul) vabadussõjalaste tõrjumiseks rakendatud meetmed viisid kiiresti märksa laiemate piiranguteni: erakondade ja poliitiliste ühenduste tegevuse peatamiseni, tsensuuri kehtestamiseni jne.

Jah, elu läks edasi. Riik toimis, lehed ilmusid; kuid rahvas, keda tulihingeliselt hukatuse eest kaitsti, tõugati järk-järgult määramatusse. «Poliitika, eriti veel välispoliitika polnud enam avalikkuse asi,» kirjeldas olukorda ajakirjanik Indrek Treufeldt viis aastat tagasi Postimehes (vt PM AK 2.09.2009). Eesti ajaloo keerdkäikudesse süüvinud Treufeldt (dokumentaalsari «11 000 aastat hiljem», doktoritöö «Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes» jt) toob näiteks, kuidas võeti Eestis vastu sõnumid Teise maailmasõja puhkemisest. Hoolimata sellest, et pealkirjad olid justkui endistviisi asjalikud ja allikaiks rahvusvahelised agentuurid, puudus analüüs ja arutelu.