Hardo Pajula: võlamäe anatoomia

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

«Voltaire käitus nagu vanade gallialaste tõeline järeltulija; need paiskasid ju oma nooli vastu taevast. Siin näete, insener, vaimu vaenulikkust looduse vastu, vaimu uhket umbusku looduse suhtes, vaimu üllast kinnipidamist õigusest arvustada loodust ja looduse kurja, mõistusevastast võimu.»

Selliste sõnadega iseloomustab üks Thomas Manni romaani «Võlumägi» peategelastest prantsuse valgustusfilosoofi protesti Lissaboni 1775. aasta maavärina vastu. Voltaire’i imetleja lööb ise romaanis jõudumööda kaasa rahvusvahelise edu korrastamise liidu tegevuses. See küllaltki bravuurika nimega organisatsioon on töötanud välja «kõiki inimorganismi praegusel hetkel mõeldavaid täienemisvõimalusi» hõlmava «teaduslikult läbitöötatud uuenduste kava» ning koostab parajasti mitmeköitelist «Kannatuste sotsioloogiat». Liit kavatseb umbes kahekümnest köitest koosnevas käsiraamatus «esile tuua ja käsitleda kõiki mõeldavaid inimliku kannatuse juhtumeid», et seeläbi juhatada inimsoo sõbrad vaevuste põhjuste kõrvaldamiseks kõige kohasemate vahendite juurde.

Vähemasti inimorganismi tuunimise tasandil on romaani tegevusajast möödunud sajandi jooksul edu korraldajaid saatnud pöörased kordaminekud. Läinud aastal Swedbanki kiiduväärsel eestvõtmisel eesti keeles ilmunud raamatus «Tsivilisatsioon» peab briti ajaloolane Niall Ferguson meditsiini õigustatult konkurentsi, teaduse, omandi, tarbimise ja töö kõrval üheks läänemaailma kuuest võidukast uuendusest. Juba Esimese maailmasõja eelõhtuks olid tüüfus ja koolera sanitaarolude paranemise tulemusena Vanas Maailmas peaaegu likvideeritud ning difteeria ja teetanuse levik vaktsiinide abil kontrolli alla saadud. Just nimelt profülaktiliste abinõude erakordsest olulisusest räägib kõige kõnekamalt asjaolu, et läänes leidis keskmise eeldatava eluea märkimisväärne kasv Fergusoni sõnul aset veel enne revolutsiooni bakterioloogilises meditsiinis.