Lavastaja lõi pingestatud, sooja ja intiimse terviku

Robert Kincaid (Hannes Kaljujärv) kinkis juba kergelt armunud Francesca Johnsonile (Külliki Saldre) katusega silla juures aasalilled koos juurtega. Tagaplaanil toas loevad Francesca päevikut tema lapsed Michael (Tanel Jonas) ja Carolyn Johnson (Maria Soomets). Foto: Margus Ansu

Vanemuine tõi nädala jooksul lavale kaks tänapäevasesse klassikasse kuuluvat teost. Esimesena esietendus Ingmar Bergmani «Fanny ja Alexander» Ain Mäeotsa tõlgenduses. Nüüd oli kord Robert J. Walleri «Madisoni maakonna sildade» käes.

Mõlemad tekstid on vaatajale varasemast tuttavad ning jätnud teadvusesse jõulise kuvandi. Ükskõik kas raamatus või filmis – Bergman ja Waller on meistrid, kes loovad suurejoonelisi kujutluspilte ja leiavad argielust poeesiat, mida igaüks selles märgata ei oskaks.

Ain Mäeots keskendus «Fanny ja Alexanderi» lavastamisel ennekõike narratiivile ja selle teatraalsusele, «Madisoni maakonna sildade» lavastaja Peeter Tammeru pühendus aga teose olemuslikule lummusele, õhustikule ja tegelaskujude süvaanalüüsile.