Vilets bakalaureusetöö põhjustas ülikoolis tormi

Bakalaureusetöö paistab silma radikaalsete seisukohtadega, mis ei näe kristluse muutumist ajas – Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel võiks selle järgi praegugi saata loojakarja igaühe, kes pole kristlane. Foto: Margus Ansu

Seda, et Jan Hus mõisteti 1914. aastal Konstanzi kirikukogul surma ja tema ideed viis sada aastat hiljem tulemusliku lõpuni Martin Luther King, oleks naljakas lugeda juhul, kui tegu ei oleks Tartu Ülikooli bakalaureusetööga.

Esiteks elas katoliku kiriku kritiseerimise tõttu tuleriidale saadetud Jan Hus 14. ja 15. sajandil. Teiseks elas Ameerika usumees ja inimõiguslane Martin Luther King 20. sajandil, mitte sada aastat hiljem. Kolmandaks ei toimunud Konstanzi kirikukogu 1914. aastal, vaid aastatel 1414–1418.

Kolmapäeval Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö kaitsnud Edith K. põhjustas kohaletulnute hulgas lausa naeru- ja aplausipuhangu, kui ajalootudeng Kristjan Sander küsis, millist Martin Lutherit kaitsja ikkagi silmas peab.

Sanderi väitel oli sõnasõnaline vastus: «Ma pean silmas mustanahalist, kes naelutas teesid kirikuuksele.» Sedakorda ajas 38-aastane tudeng segi 16. sajandil protestantliku liikumise algatanud Martin Lutheri ja 20. sajandil elanud Martin Luther Kingi.

Tulemus: kaitstud

Edith K. sai oma bakalaureusetöö teemal «Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus» kaitstud. Seda küll hindele E, mida võrreldakse hindega 3– või lausa kahe miinusega kolmega.

Et töös oli hulk teisigi lapsusi, põhjendamatuid üldistusi ja ka vigu, käib internetikeskkondades viimastel päevadel elav arutelu, mille sisu on lühidalt lihtne: kas me siis sellist alma mater’it ja bakalaureusekraadi tahtsimegi? Juba enne töö kaitsmist leidus internetis koos väljavõtetega tööst ka üleskutseid tulla kaitsmisele kohale – erilise mõnuga lammutasid töö koostaja väiteid ajaloo- ja teoloogiatudengid.

Skandaal on võtnud praeguseks säärased mõõtmed, et Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna dekaan Jaanus Harro nõudis töö läbi lasknud komisjoni juhilt Rein Murakalt kirjalikku selgitust, kuidas see kaitstud sai.

Näiteks inkvisitsioonist kõneledes võttis Edith K. appi 1988. aasta «Eesti nõukogude entsüklopeedia», mille peatoimetajaks oli veendunud kommunist Gustav Naan. ENE on muudeski küsimustes sageli kasutatav allikas, aga miks mitte ka 1990. aasta «Eesti entsüklopeedia», mille järgi on maailmas rohkem kui miljard kristlast, ehkki tegelikult on neid 2,2 miljardit. Allikaks sobis ka Wikipedia.

Sanderi jaoks pole probleem niivõrd bakalaureusetöö kaitsja, kuivõrd tema juhendaja tegevus või õigupoolest tegevusetus. «Kas nüüd käivadki ülikoolis asjad nii, ja kui käivad, siis kas terves ülikoolis või mõnes struktuuriüksuses?» küsis ta. «Probleem, et juhendajad juhendavad vähe, kerkis esile juba aastaid tagasi. Ma ei tea, kas asjad on hullemaks läinud.»

Miks just see juhtum inimesi nii ärritas? Sander avaldas arvamust, et varem-hiljem pidi see juhtuma. «Kui selliseid juhtumeid on piisavalt palju, jõuab mõni ka avalikkuse ette,» lausus ta. «Selleks et see juhtuks, peavad kokku langema teatud asjaolud – esiteks peab töö olema võimatult halb, teiseks peab tulema kohale teatud hulk ärksaid inimesi ja nii edasi.»

Postimehel ei õnnestunud eile Edith K.-lt endalt kommentaare saada. Bakalaureusetöö retsensent Henn Käärik andis tööle hävitava hinnangu ja keeldus ühena kahest kaitsmiskomisjoni liikmest E-hinde otsusele alla kirjutamast. Komisjoni ülejäänud viis liiget panid siiski ristid alla. TÜ sotsioloogia teooria ja ajaloo assistent Tarmo Strenze hindas tööd aga positiivselt – tema oli ka töö juhendaja.

Kääriku kinnitusel oli sellise bakalaureusetöö läbilaskmine suur viga ja see mõjub Tartu Ülikooli mainele halvasti. «Kaitsmisprotseduur näitas, et inimene ei orienteeru absoluutselt teemas.»

Kääriku sõnul oli seda tööd väga raske ja ebameeldiv retsenseerida, sest ta ei saanud aru, mida üldse tahetakse öelda. «See oli täielik kakofoonia, segadus, kaos.» Ta tunnistab, et bakalaureusetööga seonduv tekitab osakonnas teatud pingeid. «Midagi ei ole teha, varem või hiljem tuleb sellised asjad lahendada, sest selliseid asju ei saa alma mater’is üldse olla!»

Dekaan uurib juhtunut

Strenze ütles, et see, et ta ei pannud töös tähele üht faktiviga, oli tema kui juhendaja eksimus (faktivigu oli palju rohkem – toim). «Võib ka nii öelda, et töö teemaasetus oli liiga lai, aga kes oskab seda täpselt hinnata, kui lai või kitsas on mingisugune teema,» rääkis Strenze.

«Kui ta selle teemaga (ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus – toim) minu juurde tuli, ei osanud mina ka täpselt ennustada, kui laiaks või kitsaks see teema nüüd jääb.» Strenze lisas ka, et kahtleb, kas tema oli selle töö jaoks parim juhendaja.

Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna dekaani Jaanus Harro esialgsel hinnangul on bakalaureusetöö juhendaja roll puudulik. «Mis toimus kaitsmiskomisjonis, et nad sellele mingisuguse hinde panid, ei ole mulle veel selge,» lausus ta.

«Oletan, et komisjon jäi vaidlema, kas õpiväljundite loetelu kohaselt on aine programm täidetud 51 või 49 protsendi ulatuses» rääkis dekaan. «Kui see on 51 protsenti, peab panema E. Aga arvan, et meil on läinud kaduma tervemõistuslik hoiak, et kui töös on suuri vigu, ei ole protsent tähtis.»