Täna Postimehes: inkassaatorite kaks röövmõrva jäid lahenduseta

Foto: SCANPIX

Üheksakümnendate aastate lõpul toimus Eestis nelja kuu jooksul kaks meie oludes äärmiselt erakordset kuritegu – põhjalikult etteplaneeritud röövide käigus tapeti professionaalsete turvafirmade sularahavedajad.

1998. aasta 29. septembril Tallinnas Mustamäel oli turvafirma Securitas rahavedajate ekipaaž lõpetamas õhtust ringi. Kassaraha oli vaja ära tuua veel vaid kahest kohast - Mustamäel Sõpruse puiesteel asuva Konsumi ja Õismäe Nurmenuku poest.

Kogenud inkassaator, endine miilits ja taksojuht Valeri Kraut (52) sõitis turvafirma valge Volkswagen Transporteriga Konsumi poe taha. Temast noorem paarimees väljus autost ja sisenes poodi.

Kraut jäi töötava mootoriga autosse ootama, laetud teenistusrelv Makarov käigukasti kõrval käeulatuses ootamas. Paarilise mäletamist mööda lukustas Kraut tema lahkudes auto uksed. Kui paarimees mõned minutid hiljem Konsumi tagauksest väljus, polnud rahaveoautost enam haisugi.

Asfaldil lamas vaid Kraut, keda mööda jalutanud mees pidas narkouimas narkomaaniks. Krauti juurde jooksnud paarimees mõistis mööduja eksiarvamust juba eemalt ja palus viimasel kiirabi kutsuda.

Linnulennul poole kilomeetri kauguselt kohale kihutanud kiirabibrigaadil jäi mõni minut hiljem üle konstateerida vaid kolm kuulitabamust rindkeresse saanud Krauti surm.

Politsei oli selleks ajaks andnud Tallinnas kõikidele patrullidele kõrgema kategooria häire. Inkassaatori röövmõrvar(id) loodeti tabada kuumadel jälgedel koos rahaautoga. Valge Volkswageni buss leitigi kümmekond minutit hiljem seismas mahajäetult mõrvapaiga lähedusest Sütiste tee männimetsas.

Sellest oli kadunud sularahakotid koos umbes miljoni krooniga. 1998. aastal oli see suur raha. Sellest jätkunuks toona Mustamäele viie-kuue kahetoalise paneelmaja korteri ostmiseks.

Esialgu oli politsei «kuumi jälgi» ajades lootusrikas. Politseikoer võttis Mustmäe ja Nõmme vahelises metsas üles põgenenud röövlite jäljed. Koer jooksis nina maas sihikindlalt umbes 200 meetrit ja jäi väikesel metsavahelisel teel segaduses seisma. Seal jäljed haihtusid. Tõenäoliselt olid röövlid seal istunud neid oodanud autosse.

Röövmõrva asus uurima Tallinna kriminaalpolitsei. Kogenud uurijad pidasid ülimalt tõenäoliseks, et tööasjades pedantne Kraut võis oma tapjat tunda. Oli keegi või miski, mis oli Krauti rahaveoautost välja meelitnud.

Juhtumid, kus inkassaator rahaveoringil oleva auto rooli tagant väljus, olid pigem haruldased. Krautil mäletati neid tööl olnud paar korda. Need olid juhtumid, kus ta juhtus autos paarimeest oodates juhuslikult mööduvat tuttavat trehvama, soovis selle inimesega rääkida ja tuli selleks autost välja.

Uurijail oli mitmeid küsimusi. Näiteks, kuidas oli kurjategijate kätte sattunud Krauti teenistusrelv. Krautil oli komme oma Makarovit hoida laskevalmina auto käigukasti juures. Ta põhjendas seda väitega, et hädaolukorras ei jõuaks ta relva oma küljekabuurist välja tõmmata.

Miks pidi Kraut autost väljuma koos relvaga? Kuidas sattus see relv kurjategijate kätte, kes sellest Krauti neli korda tulistasid ja kolmel korral rindkeresse tabasid?

See kõik jäigi lõpuks selgusetuks.

Juba neli kuud hiljem tuli uurijail seista silmitsi uue inkassaatori röövmõrvaga. See juhtus 1999. aasta 21. jaanuari õhtul Viimsis, kus tapjad said AS-i Sularahakeskus Mercedese bussist saagiks vaid liivakotid.

Loe täpsemalt edasi Postimehe paberlehest.