/nginx/o/2011/06/09/619726t1h08b7.jpg)
Naiste- ja perefoorumites tõusetub aeg-ajalt arutelu selle üle, miks Eestis piirab karm seadus täiskasvanute otsustusvõimet ja keelab nii naistel kui meestel steriliseerimise enne, kui ollakse 35-aastased ja/või kolme lapse vanem. Sotsiaalministeeriumil on nõude leevendamise plaan juba mitu aastat menetluses.
Praegu kehtiva, 1998. aastal vastu võetud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse järgi on mehe või naise steriliseerimine – naise munajuhade või mehe seemnejuhade sulgemine – lubatud, kui täidetud on vähemalt üks kuuest tingimusest: isikul on vähemalt kolm last, isik on vanem kui 35-aastane, rasedus ohustab naise tervist, muud rasestumisvastased vahendid on vastunäidustatu, isikul on oht saada raske vaimse või kehalise tervisekahjustusega laps või isiku haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist.
«Ma ei saa aru, miks steriliseerimise jaoks on nii ranged nõuded, samas näiteks aborte võib teha piiramatult. Steriliseerimine on ju ka samamoodi inimese privaatne küsimus ja riigil ei peaks olema õigust inimese eest tema keha puudutavates küsimustes otsustada. Et vältida mõtlematuid otsuseid, saaks kasutada muid repressiivmeetodeid - näiteks aastane ooteaeg alates oma esimesest avaldusest kuni avalduse lõpliku kinnitamiseni. Või siis näiteks kohustuslik käik pereplaneerimise nõustaja juures jne,» kirjutab üks teemaalgataja Perekooli foorumis.
«Huvitaval kombel võib aborte teha nii palju kui soovid ja igas vanuses,» arutleb teine ja toob näite, et abortide tõttu viljatuks jäänud naistele tehakse haigekassa raha eest kunstlik viljastamine, aga kahe lapsega alla 35-aastaseid naisi ja mehi ei steriliseerita. «Minu arvates on see kuidagi vildakas seadus,» arvab ta.
Siiski on ka neid, kes nii lõpliku otsuse piiramist riigile pahaks ei pane: «On väga suur tõenäosus, et inimesed, kes 20ndates on esimese(d) lapsed saanud ja on näiteks 30-aastaselt kindlad, et rohkem lapsi nad ei taha, avastavad 5-6 aasta pärast, et majanduslik olukord on paranenud, tööd jälle piisavalt tehtud, ja võiks ikkagi veel lapsi teha. Ma tean oma tutvuskonnast kaht üle 35-aastast, kes kahjuks samuti suts enne 40-aastaseks saamist ikkagi last oleks tahtnud, üks uue paarilisega, teine oma abikaasaga,» toob näite kirjutaja, kes osutab tähelepanu, et tegu on üldnarkoosis tehtava operatsiooniga, mis pole ohutu.
Foorumites kirjutavad ka nii naised, kes on end steriliseerida lasknud, kui teised, kes seda veel teha ei saa.
«Steriliseerisin umbes 6 kuud tagasi ja olen väga rahul. Minu jaoks ainuke lahendus, sest mis iganes hormonaalse preparaadi kasutamine mõjus mulle halvasti,» kirjutab üks. «Tegin kolm aastat tagasi, vanus oli 38 ja lapsi rohkem kui kolm. Ei kahetse, kõik läks kenasti, hommikul tehti [operatsioon] ja teise päeva hommikul [sain] koju. Mina lasin [munajuhad] mitte sulgeda, vaid läbi lõigata, sest lapsi piisavalt ja rohkem ei soovi. Nüüd ei pea alati muretsema, kas jään rasedaks või ei, sest minu viimased rasedused olid pillidega ja spiraaliga,» põhjendab teine naine. Ka kolmas, kel neli aastat tagasi sterilisatsioon tehtud, kiitis samuti, et mingeid probleeme ei tekkinud, nüüd on muretu olek.
Mitmed aga alles ootavad võimaluse saabumist. Üks 31-aastane naine kinnitab, et lapsi ei taha, ei ole tahtnud ega hakkagi tahtma, aga paraku peab veel steriliseerimiseks neli aastat ootama. Ka teine märgib: «Mul plaanis enda steriliseerimine, kuid mul sinnani viis aastat aega veel ja kahjuks seda enne ei tehta, kuna lapsi pole, ega tahagi. Nii et pean need mõned aastat siis ära ootama.»
«Olen ka mõelnud steriliseerimise peale. Kui siin mõni laidab mõtte maha, siis minul on nii ehk naa tervise seisukohalt sünnitamine ja rasestumine vastunäidustatud. Kuna söön nagunii kangeid ravimeid, mis võivad lapse väärarengut soodustada, siis milleks oma organismi veel pillidega kurnata?» arutleb kolmas.
«Kavatsen samuti lasta end ära steriliseerida. Loodan väga, et arst ei hakka enam lapsejutuga peale käima - peamiselt seetõttu ongi veel tegemata, et ei taha jälle hurjutamist kuulda. Ma ei ole nimelt kunagi lapsi soovinud,» kirjutab neljas.
Leevendamine plaanis
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ingrid Ots-Vaik kinnitas Postimehele, et ministeerium menetleb juba 2010. aastast alates seaduse muutmise eelnõu, eesmärgiga leevendada steriliseerimise lubatavuse nõuded. «Kuivõrd menetlus on pikk, siis ei julge lubada konkreetset tähtaega, millal eelnõu jõuab riigikogu menetlusse,» ütles peaspetsialist. «Ettevalmistused on kestnud pikalt, kuna vastava eelnõuga tuleb muutuseid läbi viia mitmetes teistes seadustes ja arvestada paljude asjaoludega.»
Ots-Vaik ütles, et steriliseerimise osas on kavas muuta ainult vanuselist piirangut ehk üheks tingimuseks jääb, et isik peab olema vähemalt 26-aastane.
Ametnik tõi välja, et praegu kehtiva seaduse seletuskirjas on 35. eluaasta piiri põhjendatud sellega, et kehtiv haigekassa hinnakiri näeb ette steriliseerimise operatsiooni ja fertiilsuse taastamise operatsiooni ravikindlustuse vahendite arvel. «Kuna fertiilsuse taastamine pärast steriliseerimist on tihti võimatu ja seotud suurte kulutustega, mida kaetakse ravikindlustuse arvelt, ning meetod on uus ja üldsusele kättesaadav informatsioon selle kohta pole piisav, siis on peetud otstarbekaks analoogiliselt Soome ja Rootsi seadustega sisse viia mõned piirangud,» seisab põhjenduses.
«Oleme seisukohal, et steriliseerimise lubatavuse piiritlemisel selleks, et saavutada piirangu legitiimset eesmärki, tuleks võtta arvesse viimaseid neuroloogilisi uuringuid. Need tõendavad, et 18-aastane isik ei pruugi olla veel võimeline adekvaatselt langetama otsust oma steriliseerimise kohta,» märkis Ots-Vaik.
«Teiseks näitavad retrospektiivsed teadusuuringud, et nooremas eas steriliseerimise kasuks otsustanud naistest umbes 20 protsenti kahetsevad oma otsust hiljem. Samasse suurusjärku jääb see näitaja ka meeste puhul.»
Kolmandaks tuleb tema sõnul arvesse võtta, et steriliseerimist on keeruline tagasi pöörata. Nimelt eeldab see mikrokirurgilist operatsiooni, mille viljakuse taastumise osakaal on vaatamata operatsiooni õnnestumisele umbes 50 protsendi juures.
«Viljakuse taastamisel kirurgiliselt muudab õnnestumise protsenti ka see, kui palju aega on möödas steriliseerimisest. Mida rohkem möödas, seda tõenäolisemalt viljakust ei ole võimalik taastada,» märkis ministeeriumi ametnik.
TÜ kliinikumi naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul on ka Eesti Naistearstide Selts korduvalt avaldanud arvamust, et seaduses tuleks steriliseerimisele piiranguid kehtestav osa üle vaadata. «Maailma günekoloogide assotsiatsiooni eetikakoodeks leiab, et täisealisel teovõimelisel inimesel peab ilma piiranguteta olema võimalik valida raseduse vältimiseks steriliseerimine. Muidugi peab sellele eelnema nõustamine ja aeg järelemõtlemiseks – seaduse järgi peab olema kirjalikust otsusest möödunud vähemalt kuu ning nõusolekut saab alati tagasi võtta. See pole protseduur, mida teha ühe mõtte sunnil,» märkis Karro.
«Arvan, et enamasti on piirangute kehtestamine seotud hirmuga, et noor inimene otsustab pöördumatu meetodi kasuks eelnevalt piisavalt kaalutlemata. Tegelikus elus ei ole see nii, neid operatsioone ei tehta ülemäära palju ning ma näen üliharva noori inimesi, kes tahaks lasta end steriliseerida.»
Tema hinnangul tehakse Eestis naistele keskmiselt 150-200 steriliseerimise operatsiooni aastas maksimaalselt, sealhulgas TÜ kliinikumis steriliseeritakse umbes 40-50 naist aastas.
Karro rõhutas, et alati tuleb eelnevalt veenduda, kas naine on täielikult aru saanud operatsiooni tagajärgedest ja teistest võimalustest rasedusest hoiduda. «Võib-olla ei peaks see vanusepiir olema mitte 18, vaid 25-26 eluaastat, nagu osades riikides,» pakkus Karro.
Kliinikumi on jõudnud tõesti ka naisi, kes on ümber mõelnud ja hiljem tagasi pöördunud sooviga ikkagi lapsi saada. «Aga need on väga üksikud juhtumid. Põhjused on erinevad, sageli on seotud sellega, et üks suhe on lõppenud ja alanud uus, mistõttu tekkinud soov saada taas lapsi. Mõningad võivad olla ka seotud sellega, et nüüdisaja võimalused eri haiguste puhul rasedaks jääda ja sünnitada, on muutunud paremaks.»
Karro arvas, et piirangu leevendamine ei suurendaks kahetsemisjuhtumite arvu, sest neid on ju ka praegu, mil piirangud olemas. «Selleks ongi arstid, et me nõustaks noort inimest, kas ta saab aru ja tegelikult on õigus ka keelduda, kui tundub, et see pole adekvaatne soov,» rääkis naistekliiniku juht.
Ka Pelgulinna naistenõuandla naistearst Kätlin Mesi suhtub steriliseerimisse kui mõistlikku võimalusse kaitsta pere loonud ja õiges vanuses naist soovimatu raseduse eest. Pelgulinna naistekliinikus tehti mullu kokku 79 sterilisatsiooni.«Minu juurde pole steriliseerimise sooviga sattunud naisi, kel veel selleks õigust pole, küll aga on tulnud paar sellist, kes just sünnitanud kolmanda lapse või saanud 35-aastaseks ning öelnud, et olen oodanud seda võimalust pikalt,» ütles Mesi.
«Pigem see ei ole Eestis väga laialt levinud meetod. Tegemist on siiski pöördumatu rasestumisvastase meetodiga ning patsiendil on sterilisatsiooni asemel võimalik valida erinevate väga efektiivsete pöörduvate rasestumisvastaste meetodite hulgast. Sterilisatsioon on mingil määral seotud ka kergete hirmudega, sest see on ju operatsioon,» rääkis arst.
Teiste kolleegidega teemat arutanuna on tema sõnul naistearstidel üldiselt suhtumine, et tegu on ikkagi patsiendi otsusega ja kui inimesel on õigus seda operatsiooni teha, talle see ka tehakse.
Ka selliseid, kes operatsiooni kahetsusega tagasi tulnud, on juhtunud üksikuid. «Elus võib igasuguseid muutusi tulla. Põhimõtteliselt munajuhade läbitavust sterilisatsiooni järel enam ei taastata, sest selle efekt on väike. Küll aga on võimalik hiljem kehaväline viljastamine.»
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)