Allan Käro: see ei ole ultimaatum...

Allan Käro Foto: Liis Treimann

Mingi territooriumi, olgu siis terve riigi või selle osa ülevõtmine ei ole sugugi kerge ülesanne isegi siis, kui agressor on suurriik ja ohver väikeriik. Üsna eksitav on aga laialt levinud uskumus, et asjad otsustatakse suurriikide pealinnades, kirjutab ajaloolane Allan Käro.

Vaatamata üksmeelele põhiküsimuses oli riigikogu kahe koja välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisel koosolekul 26. septembril 1939 erimeelsus ühes iseenesest pisikeses, kuid väga kõnekas detailis. Koosoleku protokolli järgi oleks liiast seda vaidluseks nimetada, kuid osapooled ütlesid siiski täiesti selgesti oma eriarvamuse välja. Küsimus oli selles, kas välisminister Karl Selterile esitati Moskvas seoses nõudmisega sõlmida baaside leping ultimaatum või mitte.

Sõna «ultimaatum» ütlesid otse välja ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja riigivolikogu liige, Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip. «See [NSV Liidu esitatud] lepingu projekt ei ole ultimaatum,» kinnitas kindral Laidoner. «Praegu on siiski ultimaatum,» alustas oma sõnavõttu Piip. (Dokumentide kogumik «Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni», 1989, lk 137–145)