Ülo Mattheuse viraažid ja miraažid

Raamat Ülo Mattheus «Tema salajane palve» Tuum, 2013, 208 lk Foto: Repro

See «Tema» on Suur Guru, kes ilmutab end laamaks ümber sündinud eestlasest ajakirjanikule Pawo Karpole. Kurukullā mantrat õpib Pawo lugema Himaalaja mägedes, kuhu ta pärast buda munkade kloostris viibimist tõuseb, otsimaks kadunud salaõpetust. Pawo on varemgi palveid lugenud, aga see on Suure Guru sõnul eriline palve, mida tuleb lugeda kümme tuhat korda päevas, ja kui ollakse jõudnud miljoni korrani, siis võib loota ka daakini Kurukullā ilmumiseni.

Kuidas seda loetakse? «...ikka ringiratast otsast peale, klõbistades oma palvehelmestega, milles on sada kaheksa lüli, nii et iga kord, kui ring saab täis ja näppude vahele jääb suur mala, on sada kaheksa palvet jälle loetud, nii kümneid ja kümneid kordi ning siis juba sadu ja tuhandeid, kuni maha on lausutud loendamatu hulk palveid, mis libisevad alla mööda Himaa­laja nõlvu, lendlevad tuules siia-sinna, kerkivad üles pilvedesse, kanduvad ookeanile ja sajavad vihmana alla, pannes kasvama armastuse lilled, mille Kurukullā on lendu lasknud.» (lk 189)

Tõin selle pika tsitaadi raamatust teadlikult, osutamaks  Mattheuse narratiivi luulelisusele, milles kuhjav gradatsioon mõjub juba ise maagilise vormelina. Teisalt pean ütlema aga seda, et jutustaja sugestioonile vaatamata komistasin aina budistliku tegelaskonna ja terminoloogia otsa (toodud lõigus daakini Kurukullā ja mala). Tunnistan, et see johtub mu enda piiratud teadmistest budismi vallas – eks ma võtsin end lugemise ajal täiendavalt harida –, aga autor võinuks omalt poolt lugejale vastu tulla joonealuse aparatuuri või sõnaseletuste lisamisega raamatu lõpus.