Olev Remsu: elagem ilma valeta

Aleksandr Solženitsõn Foto: SCANPIX

Aleksandr Solženitsõn kirjutas 12. veebruaril 1974. aastal essee «Жить не по лжи». Toona elas «Gulagi arhipelaagi» eest 1970. aastal Nobeli preemiaga pärjatud kirjanik veel Nõukogude Liidus, kuid oli juba kodakondsusest ilma jäetud. Samal päeval ta arreteeriti ning toimetati kähku, et protestivoogusid kahandada, järgmisel hommikul lennukiga sunniviisiliselt Lääne-Saksamaale. 18. veebruaril avaldas aususemanifesti Londoni ajaleht Daily Express, pärast seda võis teksti kuulda välisraadiotest, Ameerika Häälest, Vabadusraadiost jne – imperialistlikest õõnestuskeskustest, kui mineviku adekvaatse edastamise nimel pruukida toonaseid propagandasilte.

Seejärel asus hooga tööle omakirjastus kodumaal. Minuni jõudis üks maisipaberile tipitud eksemplar ülikooli kohvikus ja juba selges eesti keeles pealkirja all «Elagem ilma valeta». Masinakirjatekst oli hele ja raskestiloetav, see võis olla ühe võllitäie seitsmes-kaheksas koopia, ent mõjus ikkagi ilmutusena. Oleksin ma siis teadnud, et tõlkijaks oli Jaan Isotamm, alias Johnny B, kellega ma ju tihti kohtusin! Nõukogude aeg, etem oli vaikida... Arvatavasti oli teisigi tõlkijaid, inimesed kuulasid läbi õudse summutamisragina seda õõnestuskeskustest jagatavat nii-öelda ideoloogilist diversiooni, tekst läks neile südamesse, nad võtsid selle makilindile ning panid eesti keelde ümber. Kõik, kellega läkitusest oli juttu, olid sattunud vaimustusse – viimaks ometi leidus keegi, kes kuulutas tõtt!

Meil mahtus tänavusse veebruarikuusse palju valgust ja pidulikkust, peeti vabariigi aastapäeva, kuid aususemanifesti juubelihõnguline daatum ununes. Ometi väärinuks see mainimist kasvõi mõnes peakõneski.