Surnukehade segiajamine tõi kohtuekspertiisile 3000-eurose kahjutasunõude

Raadi kalmistu. Foto: Margus Ansu

Kohtuekspertiisi instituut maksis surnukehade segiajamise tõttu esmakordselt Eestis hüvitist kadunu lähedastele, kes pidid vale inimese pähe mulda sängitatud ja üles kaevatud mehele kordusmatused korraldama.

Jaanuari lõpus läbis ajakirjandust uudis, kuidas Tartus Raadi kalmistule matustele kogunenud lähedased leidsid kirstust oma kadunukese asemel võõra naise, toona kinnitati, et tegu on ainulaadse eksitusega, mille sarnast pole juhtunud aastakümneid, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Tegelikult toimus sealsamas Tartus vaid mõni kuu varem veel jaburam segiminek, millest tõusis ka pretsedent, kus esimest korda Eestis maksti säärase eksituse eest hüvitist, vahendas «Pealtnägija».

Endine tisler Väino Valgast, agronoomina leiba teeninud Elmar Värskast ja kunagine näitlejast giid Vassili Tartust ei kohtunud kunagi eluajal. Ometi oleks nad peaaegu pärast surma igaveseks omavahel identiteedid vahetanud. Mis seejuures kõige üllatavam - vahetus oleks jäänuks avastamata, kui üks pere poleks kangekaelselt õigust nõudnud.

Leelo isa Väino lahkus pere juurest, kui naine oli 11-aastane, aga nad jäid suhtlema. Viimati kohtus Tallinnas elav tütar Valgas enda ema juures elava isaga mullu veebruaris. Pool aastat hiljem, 17. augusti hilisõhtul sai tütar ootamatu kõne piirilinna politseist, kus teatati, et 51-aastane mees leiti kohalikust pargist surnuna.

Surnu leiti avalikust kohast ning surma põhjuse tuvastamiseks toimetati ta Tartusse kohtuekspertiisi. Kaks päeva hiljem saadeti tütrele ametlik surmateatis, mille alusel Leelo võttis perekonnaseisuametist surmatõendi ning asus distantsilt korraldama tuhastamist-matmist Tartus.

Ärasaatmine määrati 26. augustiks Tartu krematooriumi. Kohale sõitsid eksabikaasa, tütar ja viimase elukaaslane.

«Me leppisime kokku, et läheme sinna varasemalt, ma viin sinna temale matusepäevaks ostetud riided. Kuni siis selle hetkeni, kuni me krematooriumis teda nägime... Kas nutta või naerda: ma vaatasin, seal kirstus on mees ja tal on need õiged riided seljas, aga minu isa välimust ta küll kuskilt otsast välja ei anna. Sarnasust ei olnud absoluutselt, juuksepiir oli teine. See ei olnud see inimene,» kirjeldas Leelo oma ehmatust.

Krematooriumi töötajate reaktsioon oli tema sõnul, et äkki ei tunne lähedased kadunukest ära, sest surnud muutuvad. Enim panebki pere nördima, et neid ei usutud ja jooksutati leinapäeval matusebüroo ning lahkamislabori vahet.

Eesti kohtuekspertiisi instituudi direktor Üllar Lanno selgitas, et kui kedagi jooksutati, siis tõenäoliselt on see teise poole arvamus. «Kui ma lähtun puht faktoloogiast, siis meie asutus väga selgelt tegi kõik endast oleneva, et situatsioon kiiresti taastada selliseks, nagu oli ootuspärane situatsioon,» lisas Lanno.

Pärast pikka pendeldamist pakkus kohtuarst, et mindaks külmkambrisse kontrollima, kas kadunuke on seal. Hetkeks tärkas isegi lootus: äkki Väino on elus?

Paraku tuli välja tõeline sasipundar. Selgub, et vahemikul 17. kuni 19. augustini toodi Tartu kohtuekspertiisi üks skelett ja kolm surnukeha, Elmar, Väino ja Vassili. Neil kõigil oli natuke sarnane taust: kõik olid vanuses 50-60, natuke elu hammasrataste vahele jäänud ja side sugulastega oli nõrk.

Tähelepanuväärne on, et esimeses sissekandes on märgitud valesti postuumse peategelase nimi, kes oli kodutänava põhjal saanud uue perekonnanime, Väino Allika.

Kohtuekspertiisi jaoks polnud see ainus aps. Tagantjärele Vassili sugulastega rääkides selgus, et ka neile pakuti algul võõrast meest, aga nad said veast aru ja said siiski kaasa kadunukese, kelles tundsid ära 61-aastaselt surnud Vassili.

Järgmisena tulid Värskast sugulased järgi 57-aastaselt surnud Elmarile. Tema pähe anti aga neile kogemata kaasa Väino.

Elmari sugulased rääkisid, et ka nemad imestasid, kuivõrd erinev on kadunukese välimus, kuid nad uskusid asjatundjate juttu, et surm muudabki inimest ja kuna neile ei tulnud mõttessegi, et võis juhtuda eksitus, pidasid maha korralikud matused valele inimesele.

Kohtuekspertiisi sõnul sai segadus alguse sellest, kui uus töötaja ajas kogemata enne lahkamist segi Elmari ja Väino surnukehade tunnuskäepaelad.

«Tegemist on vahetult tööle asunud inimesega, kes tegi väga selgelt sellise eksimuse, mille peale ta ei osanud sellel hetkel isegi tulla, et kui vaadata, ütleme, surnute vastuvõtvate ja väljaandvate inimeste enda olemust, siis ega need ei ole tavapärased inimesed, kes soovivad sellises keskkonnas töötada, et mõnes mõttes on mul oli tast kahju,» kommenteeris Lanno. Tema sõnul on see statistiline viga, mis juhtus korra 1600 surnu puhul.

Kui kohtuekspertiisi instituut sai aru, et viga toimus nende süül, kaevati Väino kalmistul kiirelt üles. Selle jaoks tuleb politseilt taotleda luba ja kahe päeva lõpuks sai õige mees maamulda ning teine õige mees omaste kätte.

Kuna lähedased ei soovinud enam Tartusse sõita, saadeti juba halvas seisukorras Väino surnukeha nende palvel Tallinna Krematooriumisse. 2. septembril toimuski katse kaks.

Väino pere oli toimuvast nii häiritud, et palkasid juristi, kes nõuaks kahjutasu. Teadaolevalt on see säärastel asjaoludel esimene kord.

Pere esindava juristi Ott Lammertsoni sõnul pole sääraseid kaasuseid Eesti uue vabariigi kohtutes mitte kunagi lahendatud, kuna piisavalt analoogset situatsiooni pole olnud.

Kohtuekspertiisi instituudi hinnangul oli see küsitud summa üle selle, mida ekspertiisiasutus oleks saanud enda eksimuse hinnaks panna ja pärast mitmekordseid konsulteerimisi pidas asutus õiglaseks välja maksta 3000 eurot.

Kohtuväline kompromiss selles tavatus loos sõlmiti lõpuks 18. jaanuaril ja lool olnuks joon all, kui jaanuari lõpus poleks ajakirjandusse jõudnud lugu, kuidas Tartus Raadi kalmistul läksid kirstudes segi kaks memme. Artiklis rääkisid asjaosalised, et miskit säärast pole mitukümmend aastat juhtunud.