Janar Ala: Ukraina ja Tarkovski

Janar Ala Foto: Postimees

Kord teleuudiste toimetuses töötades märkasin, et mingisuguse uudise ümber on suur segadus lahti läinud. Inimesed tormasid koridorides, rääkisid telefonidega, vahetasid omavahel infot ja genereerisid suurt pilti. Info muutus pidevalt ja lõpuks selgus, et tegelikult polnudki kogu jooksmisel ja rapsimisel mingisugust reaalset tulemust, suur pilt kukkus kokku. Selliseid asju tuleb ette. Olen kaugel arvamast, et praegused sündmused Ukrainas on midagi sarnast. Need on olulised, neid tuleb jälgida ja neis võimalusel osaleda. Kõik saavad aru, et kõik tahavad infot, kiiresti ja paaniliselt, ja seda tuleb anda. Esitatakse versioone, püstitatakse hüpoteese ja luuakse võimalikke tegevusplaane. Käimas on ulatuslik meediasõda, räägitakse, kus propagandaveskid jahvatavad täie hooga. Vladimir Putin on kaotanud sideme reaalsusega ja hakanud uskuma omaenese propagandat (Angela Merkel). Edgar Savisaar on kaotanud sideme reaalsusega (Eerik-Niiles Kross).

Kui on kaotatud side reaalsusega, võib appi tulla kunst, millel ei peagi olema reaalsusega pistmist, kuid mis ometi on loogiline, kui autoriks on meister. Hakkasin paralleelselt Ukraina sündmustega vaatama Andrei Tarkovski filme. Tarkovski defineerib tõelist režissööri, autorikino meistrit, poeeti niiviisi: ta ehitab oma maailma, mis ei taasesita n-ö päris maailma. Poeedi maailm on eraldiseisev ja allub omaenda reeglitele. Tarkovski viimaseks jäänud filmi «Ohverdus» (1986) peategelane on kirjanduskriitik Alexander. Alexandril on sünnipäev ja tema üksikusse majja on seda tähistama kogunenud lähedased. Istutakse lauas. Televiisoris räägitakse samal ajal, et alanud on tuumasõda. Järgmisel hommikul ärgates meelitab Alexander perekonna majast välja ning ise süütab maja. Tulevad arstid ja viivad Alexandri ära. Tema tummaks peetud poeg tsiteerib selle peale Johannese evangeeliumi algust: «Alguses oli sõna. Issi, miks nad nii ütlevad?»

Käivitan Tarkovski kolmanda filmi, kõigi aegade üheks parimaks ulmefilmiks peetava «Solarise» (1972), kus on kandev roll ka meie Jüri Järvetil. Selle tegevus toimub uurimisjaamas, mis uurib imeliku plasmaookeaniga kaetud Solarise-nimelist planeeti. Ookean on vastanud katsetele teda kiiritusega uurida sellega, et kiiritab vastu, materialiseerides uurimismeeskonna traumaatilised, allasurutud mälestused. Solarist on nimetatud draamaks «kurbusest ja osalisest taastumisest».