Pangaröövile järgneb tapatöö

Priit Jürjens Foto: Erakogu

Priit Jürjens, endine Viljandi poiss, on üks neid hulljulgeid, kas lahkus Eestist tühjade kätega kõigi võimaluste maale. Nüüd aga valmib tal Los Angeleses juba mitmes film, sedapuhku üdini hollywoodilik.

Kui Priit Jürjensi klassijuhataja küsis, kelleks õpilased saada tahavad, vastasid ühed, et tuletõrjujaks, teised, et autodisaineriks, kolmandad, et lihtsalt emaks. Jürjens aga teatas, et niipea kui ta koolist välja saab, kolib Viljandist Californiasse ja hakkab miljonäriks.

California osas pidas ta sõna. Millised on lootused miljonäriks saada – neid on Ameerikas värsketel andmetel 3,28 miljonit –, sõltub osalt sellest, kui suur kassaedu hakkab saatma varasügisel valmivat filmi «Palgamõrtsukas» («Hired Gun»). 192 cm pikkune Jürjens on selle käsikirja autor, režissöör ja kaasprodutsent.

«Hired Gun» pole sugugi Jürjensi, keda Ameerikas teatakse Brad Jurjensi nime all, debüüt kinolinal.

Ta on löönud kaasa Emmanuel Itieri õudusfilmis «Hernehirmutis» («Scarecrow») ja teinud imepisikese rolli «Sõprade»-seriaalist tuttava David Schwimmeri filmis «Tissitohtrid» («Breast Men»), mis rääkis kunstrindade leiutamisest.

Neli aastat tagasi sai ta valmis oma esimese näpuharjutuse filmiloojana, 20-minutilise psühholoogilise thrilleri, mida peab nüüd tagantjärele nii algeliseks, et tõmbab selle parema meelega oma eluloost maha. Ent kaks aastat tagasi järgnes esimene täispikk mängufilm «Pangarööv» («The Bank Job»).

Olen Priit Jürjensi tegemisi Hollywoodis
jälginud juba aastaid, mistõttu on usutlus
sina-vormis, nagu see käib meie vahel ka tavaelus.

Priit, küllap pole sulle saladus, et kui eesti inimesel piiri taga hästi läheb, hakkavad paljud kaasmaalased kohe uskuma, et vend blufib, et tegelikult pole ta kuskile jõudnud, vaid peseb öösiti hiinlaste linnaosas. Palun tõesta skeptikuile, et oled suutnud Hollywoodis midagi korda saata!

Kaasmaalaste kohta ütleks niipalju, et «skeptik» on ehk liiga intelligentne sõna netis tati pritsijate iseloomustamiseks. Kujutan juba ette, kuidas su repliik minu piiri taga hästi minekust toob kaasa hunniku kommentaare à la «no nüüd tuli Spielberg välja» või klassikaline «kes see selline on ja miks temast kirjutama peab».

Olen mõelnud, mis paneb pealtnäha normaalseid kodanikke solvama inimesi, keda nad isiklikult ei tunne ja elus kordagi kohanud pole. Enamik neist on loodetavasti 10–13-aastased, kes enda arust nalja teevad, mis on täiesti arusaadav, sest oleme ju kõik kunagi lapsed olnud.

Aga siis on veel nn elu hammasrataste vahele jäänud tainapead ja troppidest tuhvlialused, kelle arvamus kellelegi kunagi korda ei lähe ja kelle jaoks on elu ainuke boonus see, et nad saavad netis end anonüümselt välja elada. Pärast kommentaariumis mökitamist rahunetakse maha ja otsitakse mõni lahe pornosait, pekstakse pihku ja jälle tore aktiivne õhtu kirjas.

Kordasaatmised on sellised, et tegin mõni aeg tagasi filmi nimega «The Bank Job», mis eelmise aasta alguses leidis ka ülemaailmse levitaja, York Entertainmenti. See oli mu esimene täispikk film ja need, kes kogemusest teavad, kui räige on Hollywoodi filmitööstus, on kõigepealt hämmingus, et selline asi üldse juhtus.

Ma ei taha öelda, et too film mingi eriline kunstiteos oli, pigem vastupidi, aga lühidalt öeldes on seal 12 000 dollari eest filmi rohkem kui küll. «The Bank Jobi» saab osta Ameerikas, Kanadas, Jaapanis ja mujal Aasias, Inglismaal, Rumeenias, Venemaal ja kindlasti kusagil veel. Sain hiljuti ka teada, et nüüd antakse siin välja uue kaanekujundusega re-issue DVD, mida netis juba tellida saab. Esimese nikerduse kohta pole ju sugugi paha.

Praegu lõpetame mu teist filmi pealkirjaga «Hired Gun», mis on vist ajaloos esimene täielikult Eesti rahaga Hollywoodis vändatud film. (Soovitus lugejaile: filmi treilerit näeb aadressil www.hiredgunthemovie.com)

«Hired Gunis» on ka päris staar, kuuldavasti «vananev staar» Michael Madsen, nagu üks pidevalt noorenev Eesti Ekspressi ajakirjanik teda hiljuti kutsuda võttis. Mike on mu elu kõige lemmikumaid näitlejaid üldse ja sellise mehega koostööd teha tundus vahel lausa ebareaalne – vaadata teda näitlemas paari meetri kaugusel ja tegemas seda, mida ise pool aastat tagasi stsenaariumi olin kirjutanud, oli nii vägev, et sõnadesse on seda võimatu panna.

Millest «Hired Gun» räägib?

«Hired Gun» räägib mehest nimega Chad, kes tapab inimesi selleks, et endale elatist teenida. Mitte et ta tegelikult halb inimene oleks, aga kuna ta on endine Navy Seal [eriüksuslane] ja pärast teenistust halba seltskonda sattunud – venelasest gangster Jegor ja tema bande –, siis ei leia ta, et selles midagi valesti on, kui paar leivaisa rivaali suure raha eest maha kõmmutada ja kena elu elada.

Kuni ühel ilusal päeval Jegor ja neonatsidest FBI agent (Michael Madsen) ja L.A. politseinik (Johann Urb) Araabia terroristidel Los Angelesse tuumapommi aitavad smugeldada, eesmärgiga linn maamunalt pühkida. Chad ei saa sellega loomulikult leppida, teeb paari vennikesega üks-null ja virutab pommi ära.

Tahaks veel mainida, et «Hired Gun» on ennekõike pühendatud geeniustele, kes arvavad, et nende lapsed on koolis kaabakad selle tõttu, et telekas ja kinos liiga palju vägivalda näidatakse. Saate rahumeeli kõik minu kraesse sokutada!

Kuidas filmi valmimine on kulgenud?

Üldiselt on valmimine kulgenud eriliste piinadeta, eriti arvestades, kui vähese rahaga me toime peame tulema. Meil on väga lahe ja superprofessionaalne post-production team, kuhu kuuluvad ka kaks Oscari võitnud tegelast: Mark A. Lasoff, kes sai mehikese «Titanicu» visuaalefektide eest, ja Steve Flick, vana kooli vend, kellel vist isegi kaks mehikest vannitoas.

Ta naisele pidi meeldima abikaasa Oscarite külge riideid kuivama riputada. Tema sai oma Oscarid filmide «The Exorcist» ja «Speed» helidisaini eest.

Praeguse seisuga peaks film täielikult valmis saama septembri teiseks pooleks ja kui kõik hästi läheb, saame selle novembri alguses American Film Marketil maha parseldada. Ja lõpuks ometi rahus magada!

Ole hea ja seleta – retrospektiivis on seda küllap eriti lihtne teha, sest terad on sõkaldest eraldunud –, kuidas sinusugusel X kohast tulnud Y vennal üldse õnnestus Hollywoodi uste vahelt oma nina sisse suruda?

X kohast tulnud? Eesti on ju tegija, kõik teavad Hollywoodis, kus Estonia asub! Okei, paha nali. Siin teatakse, et Estonia on kas kusagil Kanadas või Põhja-Californias, üks isegi arvas, et näen indiaanlase kohta täitsa valge välja.

Aga jutule võetud ja ligi lastud on enamasti tänu headele tutvustele, toredatele sõpradele, teineteise selja kratsimisele ja oskusele õige pepu peale musi anda. Hea võrdlus: matemaatika ja füüsika, mida ma koolis absoluutselt ei jaganud, on täppisteadused, Hollywood on aga täpselt vastupidi. Mida kiiremini sa selle endale selgeks teed ja mida oskuslikumalt sa seda kunsti valdad, seda edukam sa siin loodetavasti ka oled.

Kuidas üldse Ameerikasse sattusid?

Ameerikasse jõudsin 1996. aasta septembris, nii et juba 12. aasta on siin täis saamas. Kes teab, mis minust Eestisse jäädes saanud oleks, aga arvan, et seal oleks kindlasti palju lihtsam olnud hakkama saada, sest Eestis on ju ema, sõbrad, tuttavad jne. 19-aastaselt ilma rahata lambist võõrale maale kolida oli ikka paras hullumeelsus ja teist korda seda enam arvatavasti ei teeks.

New Yorgis hilja õhtul jala maha saanuna ei osanud muud teha kui seda, et ostsin bussipileti San Franciscosse, et oleks rohkem aega mõelda, mida edasi teha. Bussis sain elu esimese Ameerika kliimašoki osaliseks – õhtul oli väljas suur soe suvi.

Jäin siis magama ja öösel, kui buss peatus, ärkasin üles, et kiirelt välja suitsu tegema minna. Läksin oma T-särgi väel, uniste poolkinniste silmadega bussist õue ja tulin veel kiiremini sisse tagasi, sest väljas oli pakane ja paks lumi maas. Bussijuht hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et olime mitme miili kõrgusel Kaljumägedes. Suits jäigi tegemata.

Sain siis mingite imelike tegelastega bussis tuttavaks, kes mulle San Franciscosse jõudes esimest öömaja pakkusid. Hommikul tuli välja, et nad olid hipi-juudid, kellel muu hulgas suur stoppmärk köögi ukse ees rippus.

Et seal inimese moodi süüa ei saanud, krabasin oma kitarri, lasin sealt kiiremas korras jalga ja istusin Los Angelese bussi peale, et loodetavasti juba järgmisel nädalal maailma suurimaks rockilegendiks saada.

Rockilegendiks ei saanud, aga Hollywoodi jõudsid küll. Milliste näitlejate ja teiste filmitööstuse tuntud tegelastega lisaks Madsenile, Lasoffile ja Flickile oled koostööd teinud ja kuidas nende juurde üldse pääsenud?

Peale Mike Madseni, kes on loomulikult täielik isake, on kõige rohkem muljet avaldanud Ukrainas sündinud näitleja nimega Ilja Volok [ingliskeelne nimevariant Ilia Volokh], kes mängib «Hired Gunis» vene gangsterit Jegori.

Ta on täielik geenius, ma ei kujuta üldse ette, et tulevikus ilma temata ühtegi filmi teha. Paremat näitlejat kui Ilja on vist raske leida. Ta on kaasa teinud paljudes kassahittides, näiteks «Air Force One», «Swordfish», «Charlie Wilson’s War», uus «Indiana Jones».

Kuigi väiksemates osades, aga tema aeg veel tuleb. Ta on super.
Siis Fahim Fazli, kes on selle suve suurimas kassahitis «Iron Man», ja nagu kuulsin, ka järjes. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta mu kallist sõpra Johann Urbi, kellel oli üks juhtivatest osadest selle aasta geniaalseimas filmis «The Hottie and the Nottie» koos proua Hiltoniga. Geniaalseimas! Jess! Sain ära panna. Eestlane olla on uhke ja hää.

Millele aeg L.A-s peamiselt kulub ja mis suuremat peavalu teeb?
Viimase aasta, usu või mitte, olen elanud ja hinganud «Hired Guni». Septembri alguses lendame produtsendiga Torontosse, et sealsel festivalil asja välismaa ostjatele promoda. Filmi lõpetamise ja kõige muu filmidega seonduva peale kulub iga jumala päev alates sellest, kui silmad avan, ja lõpetades sellega, kui magama lähen. Ilma puhkepäevadeta.

Suurimad peavalu tekitajad on muidugi suvine kuumus, Los Angelese traffic, wanna-be näitlejad, kes kusagilt mu telefoninumbri on hankinud, peast segased naised ja Eesti ajakirjanikud, kes mind rahule ei jäta! Okei, see viimane oli nali.

Mis on su hobid ja üldse elu mõte?
Elu mõte on olla võimalikult õnnelik oma ainukese elunatukesega, olla aus ja teha seda, mida hing ihkab.

Ainuke asi, millele peale «Hired Guni» aega kulutan, on mu koer Rambo. Temaga on vaja pidevalt sehmida, tegelane on just kusagilt endale mingi kõhugripi hankinud, kakab pidevalt ja oksendab imelikku kollast ollust. Nii nummi. Homme hommikul lähme arsti juurde.

Et olen üks neid õnnelikke, kelle töö on sama, mis hobi, siis ei oskagi sellele hobi-küsimusele vastata. Ajalugu on alati huvi pakkunud.

Eestis ei ole sina ega Johann Urb ega üldse paljud teised, kes välismaal miskit teha püüavad, kuigi kõrges hinnas. Pigem suhtutakse kerge üleolekuga. Oled seda tundnud? Millest selline eestlaste halvustav suhtumine?

Eks traktorist Kalju ja lüpsjatädi Maali suhtuvad ka kolhoosidirektorisse üleolevalt. Tagaselja muidugi. Sest direktoril on parem ja lahedam elu, ta sõidab Volgaga, samal ajal kui Kalju oma vana maanteemuhku hommikul pakase käes vändast käima üritab lüüa. Mis sinna ikka teha, kui inimloomus on selline? Vaevalt Kalju direktori kohta mökitada viitsiks, kui tal endal Volga perse all oleks ja Maali ka tihedamini ***** annaks.

Arvan, et arvukam osa eestlasi on normaalsed ega halvusta oma kaasmaalasi, ja mida aeg edasi, seda rohkem neid halvustajaid ja negatiivseid kommunismijäänuseid siit ilmast minema kaob. Tore oleks igatahes.

Oled Hollywoodis näinud ilmselt igasugust rahvast ja võid küllap järeldada, kas selline kaasmaalasi halvustav suhtumine on eestlastele eriomane?

Hollywood on muidugi rahvaste paabel. Niipalju kui tean, pole ükski teine rahvus oma enda inimeste vastu nii õel kui eestlased. Isegi afgaanid mitte. Fahim on pärit Afganistanist ja saab fännikirju kodumaalt, milles teda julgustatakse ja edu soovitakse. Iljaga oli meil ka pikk jutt paar nädalat tagasi telefoni teel, kus ta rääkis sellest, kuidas fännid talle Venemaalt edu soovivad ja kui hästi temasse ajakirjandus suhtub.

Muidugi, pärast «Indiana Jonesi» on asjad natuke muutunud, sest kommunistid tunnevad endid kuuldavasti puudutatuna ja ega neist Venemaal puudust ka ole. Aga eestlastel minu arust küll mingit ideoloogilist ega muud põhjust oma mujal elavatesse kaasmaalastesse halvasti suhtuda pole.

CV Priit «Brad» Jürjens 

«Sündisin Viljandi sünnitusmajas 8. detsembril 1976.
Õppisin Viljandi 5. keskkoolis (nüüdne Paalalinna gümnaasium), kuni neil lõpuks kopp ette tuli.

Keskkooli lõpetasin Viljandi maagümnaasiumis, mis, vabandage väga, oli palju lahedam kool ja palju lahedamate õpetajatega kui Paalalinna. Eriti see direktor Harald Tekko, kes kunagi mu pead vetsupotti toppida proovis.
Kasvasin üles isata.

Olen mänginud mitmes bändis, Eestis oli neist tuntuim vist ansambel F.I.R.E., millega tegime «Saekaatrimehe» laulu, kus ma kitarri ja mootorsaagi mängisin. Ameerikas olen mänginud National Dustis (kõige kauem) ja lauljate Gordon Vaughni (Cool for August), Leif Garretti ja muude narkomaanide taustabändides.
Elan Hollywoodis.
Tootnud filme «The Bank Job» (2007) ja «Hired Gun» (post-production, 2009).»

Teised Priidust

Johann Urb
näitleja

Kui peaksin kirjeldama Priitu, siis ütleksin, et see on mees, kelle jaoks on kõik võimalik. Kes on suuteline alati jänese kaabu seest õigel ajal välja tõmbama. Tal on ka võime to think outside the box – mida ilmselt eesti keeles väljendab mõni teine ütlus [mõelda väljaspool etteantud raame].

Selliseid kujusid, kes elu sellise nurga alt vaatavad, on maailmas vähe ja mul on tema vastu suur respekt. Alati on naljakas ja lõbus koos projekte teha. Saab naerdud ja leiutatud igasuguseid huvitavaid situatsioone.

Arvan, et Priit jõuab elus kaugele ja elab täiega. Seda tasub talt kindlasti õppida. Priit on hea sõber, alati abivalmis ja otsene. Ühesõnaga, geniaalne mees – kui see ainult üks sõna oleks! Arvan, et Priit ei pane pahaks.