Ene Pajula: teenused, mesilased ja mõtteviis

Ene Pajula Foto: Erakogu

Toimetasin hiljaaegu keeleliselt ühte keskkonnaalast uurimistööd ja see, mida sealt lugesin, tundus veider. Esimese hooga hakkasin naerma ja teisega otsima, milles on viga. See ei olnud kindlasti keeleline probleem, ja kas see üldse oligi viga?

ÜRO püstitas käesoleva sajandi alguses ülesande hinnata Maa ökosüsteemide olukorda, et selle põhjal modelleerida stsenaariume inimkonna tulevaseks toimetulekuks. Töösse oli kaasatud üle 1360 eksperdi eri maadest. Kokkuvõtted sõnastati ja avaldati 2005. aastal aruandes «Millennium Ecosystem Assessment». Aruanne iseenesest pole üllatav. Seda, et elanikkonna vajadus toiduainete, joogivee, energia ja teiste moodsaks eluks vajalike materjalide järele kasvab ning inimkonna varustamine nendega tekitab taimkatte keerulistele süsteemidele, loomariigile ja bioloogilistele protsessidele – Maa elamiskõlblikkusele – suurt kahju, teame juba ammu.

Uudis, vähemalt minule, oli see, et ökosüsteemid osutavad inimkonnale teenuseid: tugiteenuseid (supporting services) – selle all mõistetakse elupaikade säilimist, mullateket, aineringlust, fotosünteesi jm; reguleerivaid teenuseid (regulating services) – mille all mõistetakse neid teenuseid, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi, samuti taimede tolmlemist; varustusteenuseid (provisioning services) – teenused, mida inimene saab ökosüsteemilt toidu, vee, puidu jm materjalide näol; ja kultuuriteenuseid (cultural services) – teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, on lõõgastumise kohaks ja uute teaduslike teadmiste allikaks.