Konflikt ohustab rahvuspargi loomist

Foto: Graafika: Margit Randmäe

Keskkonnaamet kavandab Emajõe Suursoo ja Piirissaare ning Emajõe suudme hoiuala ühendamist 350-ruutkilomeetriseks rahvuspargiks, aga ametnike plaani võib ära rikkuda konflikt Piirissaare vallavanemaga.
 

Lisaks Piirissaarele ja Suursoole on kavas liita tulevase rahvuspargiga seni kaitsealadelt välja jäänud Meerapalu küla Meeksi vallas. Piirissaar ja Meerapalu küla ongi ainsad suurema inim­asustusega paigad sel suures osas Peipsi ja sooaladega kaetud territooriumil.

Rahvuspargi olemuse juurde kuulub ka inimese kultuuripärandiga tegelemine ja selle säilitamine – Piirissaar on praegu juba niikuinii kaitseala, Meerapalu küla rahvuspargiga liitmise idee tuleneb aga ameti seletuste kohaselt sellest, et vastasel juhul jääks tulevase rahvuspargi sisse nii-öelda auk.

Korotkova viha

Maria Korotkova on Piirissaare särtsakas vallavanem, kellel on Tartu Postimehes lausa oma saareelu-rubriik. Korotkova on juba jõudnud ähvardada keskkonnaametnikke, et kui nemad oma jala saarele tõstavad, kutsub tema politsei.

Keskkonnaameti loomisele eelnenud looduskaitsekeskus tegi 2008. aastal küsitava tehingu, mille tagajärjed on vähemalt osa valdavalt pensioniealistest piirissaarlastest marru ajanud. Stahhaanovliku aktsiooni käigus pidi Piirissaarel raiutama poolsada hektarit võsa, et taastada poollooduslikud niidud.

Juba iseenesest see plaan on Korotkovale vähemalt tagantjärele vastukarva, sest esiteks tegevat see soise maastiku täitsa lagedaks ja teiseks ründavat varem võsas redutanud metssead veelgi innukamalt küla põlde.
Niisiis maksis riik 2008. aastal kunagi haridusandmete võltsimise tõttu Kaitseliidu Tartu maleva juhi kohalt lahti lastud Suune Tihase firmale

400 000 krooni töö eest ette ja hakkas ootama, millal võsa saab raiutud ja minema veetud.

Aga töö ei tahtnud ettemaksu kätte saanud firmal kuidagi edeneda ja keskkonnaamet andis muudkui ajapikendust. Sel talvel sai võsa küll lõpuks lumekõrguselt maha võetud, aga võsa ise vedeleb ikka saarel.

Ja nii põrutabki Korotkova, et tema ei tee keskkonnaametnikega enne mingit koostööd, kui võsa on kadunud. «Vallavalitsus ja volikogu otsustas, et koristage oma võsa ja praht ära, siis arutame edasi,» rääkis vallavanem.

«Aga nemad ei korista – miks ma pean nendega kontakteeruma,» jätkas ta. «Nemad on nahaalid, röövlid, looduse hävitajad! See on ökoloogiline katastroof – nii et milline rahvuspark?» küsis ta. Korotkoval on riigile teisigi etteheiteid varasemast.

Keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viil­ma helbib nüüd suppi, mille üks hoopis teine ja praeguses ametis mittetöötav ametnik kokku keetis. Talle valmistavad suhted Korotkovaga muret.

«Ministeerium on öelnud, et kui kohalikud elanikud ei ole rahvuspargiga üldse nõus, siis seda rahvusparki ei tule,» tunnistas ta. «Aga ma ei saa aru, miks nad ei võiks nõus olla.» Lähiajal lähevad keskkonnaametnikud siiski Piirissaarele inimestega suhteid klaarima.

Meeksi vallavanema Aleksandr Suvorovi kinnitusel kõlab «rahvuspark» hästi, aga see on tõepoolest tore asi juhul, kui liigutab ka kohalike elanike eluolu paremuse poole. «Aga ma ei tea veel, millised kitsendused ja piirangud sellega kaasa tulevad,» lisas ta.

Piirissaarel on 90 registreeritud elaniku ringis ja neist pooled elavad kohapeal aasta ringi. Meerapalu külas elab 71 inimest.

Viilma sõnul on rahvuspark kindel kaubamärk, mida tunnustatakse ja mõistetakse üle maailma. «Need peaks olema sümbol- ja näidisalad,» selgitas ta.

Viilma väitel on näiteks Karula rahvuspargis kompenseeritud hinnavahe, kui inimene kasutab sageli kallimaid traditsioonilisi ehitusmaterjale moodsate asemel. «Rahvusparkidel on ka rohkem rahastamisallikaid,» lausus ta.

Vastik supp

Eestis on praegu viis rahvusparki, neist suurim ja vanim Lahemaa rahvuspark, Emajõe Suursoo oleks kuuest rahvuspargist suuruselt neljas.

Emajõe Suursoo ja Piirissaare põhjale rahvuspargi moodustamine on mõlkunud Viilma jutu järgi varemgi inimeste peades. Ta lisas, et praegu käib rahvuspargi kaitse-eeskirja ettevalmistamine ja sügiseks peaks see jõudma keskkonnaministeeriumi.

Rahvusparki ei erista peale nime kaitsealast kuigi palju, vaid ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine tuleks edaspidi kooskõlastada keskkonnaametiga.

Meerapalu küla pole seni aga kaitseala koosseisu kuulunud ja selle küla elanike jaoks tähendaks rahvuspark märksa enamaid piiranguid. Eelkõige tähendab see igasuguste ehitamist ja majandamist puudutavate kooskõlastuste küsimist kaitseala valitsejalt.

Neid kitsendusi peaks omakorda tasakaalustama Natura alal asuvale põllumajandusmaale makstav poole tuhande krooni suurune täiendav hektaritoetus ja poolloodusliku koosluse hooldamise toetus, mis on ligi 3000 krooni hektari kohta aastas ja puisniidu puhul suisa 3700 krooni.

Pealekauba saaks Meerapalu maaomanikud 50-protsendilise maamaksusoodustuse ja metsaalale makstava 940-kroonise iga-aastase hektaritoetuse.