/nginx/o/2010/06/02/378803t1hef66.jpg)
Riigikogule täna kodutute öömajade kohta ettekande saatnud õiguskantsler Indrek Teder leiab, et riik peab õigusaktides reguleerima ajutise peavarju teenuse sisu ja tingimused, praegu pole seda tehtud ning seetõttu on varjupaikadel mitmeid puudujääke.
«Eestis on märkimisväärselt suur eluasemelt väljatõstmisohus ja koduta inimeste arv, samal ajal on varjupaigateenuse kättesaadavus omavalitsustes väga ebaühtlane ning mulle teadaolevalt ei osutata varjupaigateenust isegi mitte igas maakonnas,» nentis Teder.
Õiguskantsler leiab, et tuleb algatada sotsiaalhoolekande seaduse muutmine ja sätestada põhjalik ajutise peavarju ja varjupaigateenuse osutamise regulatsioon.
Riik peab üheselt kindlaks määrama, millistele nõuetele peab kodututele ajutise peavarju andmine ja varjupaigateenuse osutamine vastama, et tagatud oleksid minimaalsed tingimused ehk varjupaiga võimaldamine igale peavarjuta jäänud isikule.
Õiguskantsler tõdes, et ajutise peavarju korraldamise kohustus on küll kohalikel omavalitsustel, kuid riigi kohustus on üheselt määratleda selle abi osutamise tingimused ja sisu. «Kehtivas õiguses ei ole aga riik ajutise peavarju ja varjupaigateenuse osutamise tingimusi ja sisu avanud.»
Seetõttu on kodututele ajutist peavarju ja varjupaigateenust osutavates asutustes rida probleeme. Kohalikud omavalitsused on vajaliku regulatsiooni iseseisvalt kehtestanud, kuid need on õiguskantsleri hinnangul väga ebaühtlased ning annavad sageli teenuse osutajale õiguse kehtestada meelevaldseid piiranguid isikute põhiõigustele ja -vabadustele.
Piiratud õigused varjupaigas
Näiteks tuvastas Teder, et vaid üksikutes asutustes on kodututele tagatud esmatasandi tervishoiuteenus. «Endaga mitte toimetuleva inimese puhul ei saa inimese tervist jätta vaid tema enda hooleks, samuti peavad töökeskkonnast tulenevate ohtude eest kaitstud olema asutuse töötajad, kellel peab olema ka esmaabi osutamise oskus,» leidis ta.
Õiguskantsler soovitas varjupaigapidajatel korraldada tervishoiutöötaja vastuvõtud asutuses vähemalt teatud ajavahemiku järel, samuti võiks tervishoiutöötaja olla kohal isikute asutusse vastuvõtmise aegadel.
Ka kodututele nende õiguste ja kohustuste teatavakstegemine ning kaebevõimalustest informeerimine on varjupaikades väga ebaühtlane ja puudulik. Õiguskantsler on asutustel soovitanud kehtestada ammendavad kaebuste lahendamise ja muude asutuste poole pöördumise korrad ning tagada nende mõistetav teatavakstegemine.
Maavalitsustest õiguskantslerile esitatud andmete kohaselt on Eestis kokku 14 kodututele ajutist peavarju pakkuvat asutust, neist 10 annavad vaid öömaja. Lisaks on neli varjupaiga-tüüpi asutust, kus abivajajatel on võimalik viibida ööpäevaringselt.
Teder kontrollis ajavahemikus aprill 2009 kuni jaanuar 2010 ajutise peavarju ja varjupaigateenuse kättesaadavust üle Eesti, külastades maavalitsustest saadud teabe alusel peavarjuta isikutele varjupaigateenust ja ööbimisvõimalust pakkuvaid asutusi.