President Toomas Hendrik Ilvese varasemaid aastapäevakõnesid analüüsinud Toomla ütles Postimehele, et analüüsist nähtub, et headel aegadel räägib president igavikulistel ning halbadel aegadel päevapoliitilistel teemadel. «Möödunud aasta on olnud hea aasta. Suurem osa kõnest on pühendatud igavikulistele probleemidele,» selgitas politoloog.
Toomla ütles, et päevakajalist poliitikat puudutas Ilves seekordses kõnes vähe, kuid see on sellegipoolest oluline. «Ühelt poolt tunnustab ta kodanikkonna aktiivsust, aga teiselt poolt rõhutab seda, et meil ei ole mingit mõtet rääkida paigalseisust või ohust demokraatiale,» ütles ta. Toomla hinnangul võib siin näha väikest vaidlust viimase üleskutsega, milles rõhutati justnimelt paigalseisu.
Toomla sõnul on Ilves ka varem aastapäevakõnes taolist vastandust kasutanud, näiteks möödunud aastal, kui ta kiitis rahvakogu, ent samas rõhutas, et kui rahvale anda referendumi puhul võimalus otsustada, siis võidakse teha ka vale valik, kuna rahvas võib langeda populismi küüsi.
«Aga nüüd ta võtab päevapoliitika kokku mõnes mõttes kummalise järeldusega, et kõige selle taga kumab suutmatus ellu viia kaugeleulatuvaid reforme,» rääkis Toomla, lisades, et president ei ütle, et see on otseselt seadusandliku või täidesaatva võimu süü, seega on see kogu ühiskonna probleem.
Üks sellline silmatorkav asi, eriti mis pudutab tervishoidu ja haridust, on see, et loomulikult ta ei süüdista kedagi, aga annab mõista, et inimesest ise sõltub väga palju. Sellega tahaks ta ka lükata eemale kriitika, et jälle riik ei tee seda, teist ja kolmandat.