Sigrid Kõiv: karistusmaks

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Maksudega sodimine on vastik, sest mis tahes kujul ja eesmärkidel seda tehakse, tähendab see üldiselt ikkagi maksukoormuse tõusu lõpptarbijale. Tallinna linnavalitsus oma müügimaksuga pole siin mingi erand ja kinnitus, et see puudutab ainult ettevõtjaid, on piinlik nagu näkku valetamine.

Tallinn põhjendab müügimaksu sisseseadmise vajadust loomulikult Toompea tegevusega, kuid see põhjendus on viimase aja vastandumistes nii viledaks kulunud, et on kaotanud igasuguse usutavuse. Liiatigi ei paista Stenbocki kuritahtlikust askeldamisest hoolimata Tallinna linn vaesuse all kannatavat: munitsipaalmeediaks ning küsitava väärtusega reisisaatjatele ja pensionäridele lisaraha maksmiseks jätkub.

Loomulikult on vähemalt kaks viimast omavalitsuse ülesannete hulgas, ent kui samal ajal hoitakse kokku näiteks lasteaedade arvelt, siis on poliitiliste kalkulatsioonide traagelniidid silmanähtavad. See aga sunnib küsima, kas müügimaks on linnakassale ka tegelikult vajalik või on see valijatele omalaadne «karistus» 2007. aastal tehtud otsuse eest.

Müügimaksu kui karistusvahendi käsitlust toetab veel seegi, et toodetele ja teenustele, mille lisamaksustamine muudaks linnavalitsuse poliitiliselt rünnatavaks, müügimaks ei kehti. Nii on mähkmed, piim ja väikelaste toidusegud müügimaksust vabad, sest vastasel juhul saaks linnavalitsuse sammu tõlgendada kui perevaenulikku ettevõtmist. Kuid pere on Eesti poliitilises retoorikas püha ja selle ründamine paneks kõikuma ka veendunuima toetaja.

Ka leiba-saia saab müügimaksuvabalt, kuid kui see sisaldab näiteks mune või marju, see tähendab, et on juba kook, tuleb tasuda müügimaksu. Loogika on sama: leiba süüa on iga tallinlase võõrandamatu õigus, kuid transrasvadest pungil koogi söömine võib aga olla rahus lisamaksustatud ning kes selle vastu on, mõelgu oma veresoontele ja kehakaalule.

Muidugi, kui Tallinn tahaks olla tõeliselt innovaatiline, siis kehtestaks ta müügimaksu kõigile kahjulikuks peetavatele toiduainetele ja Keskerakond saaks sügisel plakateid vorpida kirjadega «talupojatarkusest talupojatervis». Sellega saaks ka Rahvaliidust ripakile jäänud toetajad enda paati, sest maalähedane talupoeg on ära mainitud.

Hämmeldust tekitab aga koalitsiooni käitumine. Alles üleeile, päev enne müügimaksu kehtima hakkamist, teatasid IRL ja Reformierakond, et selline jama tuleb seadusest ära kaotada, kuigi müügimaksu kehtestamise idee hakkas linnavalitsuses idanema juba kuid tagasi. Nii hiline reaktsioon paneb arvama, et tegelikult pole müügimaksuga flirtimise patust puhas ükski erakond, kel mõnesse omavalitsusse asja.