Demineerijad on teinud kahjutuks ka Põhjasõjast pärit kahurikuule

Tartus Lutsu Teatrimajast ehituse ajal leitud Põhjasõja aegadest pärit lõhkemata jäänud Vene pomm. Pildistatud 14. detsembril 2009. Foto: Margus Ansu / Postimees

Päästeameti demineerimiskeskuse juhataja Arno Pugoneni sõnul on demineerijatel tulnud teha kahjutuks kõikvõimalikke lõhkekehi, millest vanimad on mitmesaja aastased kahurikuulid.

«Me oleme leidnud oleme leidnud ka vanaaegseid ümmargusi kahurikuule, mis on filmidest meelde jäänud. Väga suur haruldus ei ole ka lõhkekehad, mille tootmisaasta algab numbritega 1800 ja peale. Selliseid asju leiame me siiamaani,» ütles Pugonen Postimehele.

Pugoneni sõnul oli demineerijate viimaste aastate üks huvitavamaid leide Tallinnast bussijaama lähedalt ühe maja pööningult avastatud dünamiit, mille olid sinna pannud tõenäoliselt 1920. aastatel nõukogudemeelsed revolutsionäärid.

«Dünamiidi tootmisaasta oli 1916 ja lõhkeaine oli omakorda mässitud ajalehe Iskra sisse ja ära peidetud. Dünamiit oli sellises konditsioonis, et me pidime väga palju aega ja vaeva nägema, et lõhkeaine edasi toimetada ja plahvatamata hävituskohta viia,» meenutas Pugonen.

Demineerimiskeskuse juht rõhutas, et lõhkeaine ja lõhkekehad võivad hoolimata vanusest olla endiselt väga ohtlikud.

«Lõhkeaine ei muuda sageli aja jooksul oma omadusi üldse. Teinekord võib lõhkeaine minna tuimemaks ja natuke ohutumaks. Kuid võib juhtuda ka vastupidi, lõhkeaine võib muutuda aja jooksul märgatavalt ohtlikumaks. Ei ole harv situatsioon, et mida vanem, seda ohtlikum ese on,» rääkis ta.

Eesti maapõues on praegu endiselt väga palju Teisest maailmasõjast pärit lõhkekehi, mille täpset arvu ei oska hinnata ka demineerimisspetsialistid.

«Kui me vaatame oma 20 aasta statistikat, siis võib kinnisilmi öelda, et demineerijate kõige raskem kuu on olnud läbi aastate mai. Ilmad lähevad soojaks, maapind on piisavalt sulanud, lumi on läinud, rohi pole veel kasvama hakanud ja maapind on omakorda tõstnud üles lõhkekehasid, samamoodi nagu kevaditi tõuseb põldudel maapinnale kive. See on periood mil inimesed hakkavad rohkem looduses ringi liikuma. Sagenevad ka kaevetööd ja kõik see kokku annab meile reeglina kõige rohkem väljakutseid. Maikuus on demineerijatel tavaliselt olnud sadakond väljakutset,» sõnas Pugonen.

Viimase 6-7 aasta jooksul on demineerimiskeskus teinud kahjutuks 2500-3500 plahvatusohtliku lõhkekeha aastas. Pugoneni sõnul on see hirmuäratav arv, kuna neist tuhandetest lõhkekehade seast piisab vaid ühest, mis võib kaasa tuua saatuslikud tagajärjed. Ta tõdes, et kindlasti jätkub demineerijatel tööd Teise maailmasõja aegsete lõhkekehadega veel aastakümneteks. Pugoneni sõnul ei ole see mitte ainult Eesti vaid kogu maailma probleem, kuna sõdadest on jäänud palju lõhkekehi kõikjale.

«Meil ei ole demineerijatega juhtunud sõjaaegsete lõhkekehade kahjutuks tegemisel ühtegi traagilist õnnetust ja ei taha ka ära sõnuda, aga näiteks Saksamaal hukkus paar aastat tagasi ühe lõhkekeha kahjutuks tegemisel kolm demineerijat. Kuigi sakslastel on ressurssi ja tehnilist võimekust palju rohkem kui Eestis, siis juhtub õnnetusi sellegipoolest. Ettevaatlik peab olema alati ja kahjuks meil seda kraami jätkub,» nentis Pugonen.

Demineerimiskeskuse juhi sõnul on sõjaaegseid lõhkekehi leitud kõikjalt Eestist ja ei saa öelda, et Eestis oleks plahvatusohtlikku sõjamoona eelkõige kohtades, kus käisid suured lahingud.

«Me alguses arvasime seda, aga tuli välja, et me eksisime. Loomulikult on suurem tõenäosus leida sõjaaegseid lõhkekehi sealt, kus olid suuremad lahingud või nõukogude armee harjutusväljakutelt. Aga meie statistika 21 aasta jooksul näitab, et me oleme leidnud sõjamoona praktiliselt kogu Eesti territooriumilt. Väga suured kogused on tulnud välja kohtadest, kus ei olnud lahingutegevust ja kus loogiliselt võttes ei tohiks midagi olla. Paljuski on siin süüdi just sõjaaegne käitumine. Tõenäoliselt oli vaja sõjategevuse käigus taganedes või ka peale sõda lahingumoonast lahti saada ja nii see rahulikus kandis maha maeti. Mitmeid aastaid tagasi leidsime Läänemaal keset metsa meremiini ja see oli meile suur üllatus. Kuidas saab meremiin olla keset metsa, kuhu isegi ühtegi korralikku teed ei lähe? Aga on ka selliseid asju juhtunud,» rääkis Pugonen.

Suur osa sõjast jäänud lõhkekehadest on sellised, mis lasti välja lahingutegevuse käigus ja mis jäid lõhkemata. Pugoneni sõnul vedas tehnika sõja ajal päris palju alt. Erinevatel hinnangutel võis Teise maailmasõja ajal jääda lõhkemata umbes kümme protsenti lahingumoonast.

«On tuntavalt näha, millise riigi moon oli mitte just kõige töökindlam. Loendamatu hulk mürske või lennukipomme vinnastas ennast poolenisti üles, aga lõpuni ei käinud. Praegu ootavad need lõhkekehad kuskil Eesti maapõues viimast impulssi, mis võivad nad äkitselt käivitada. Me kohtame rohkem ikka nõukogude kui saksa armee lõhkekehi. Samas ei tohi sellest lähtuda, et ühe riigi lahingumoon on ohutum ja teine ohtlikum. Võrdselt ohtlikuna tuleb võtta neid kõiki. On palju muid tegureid, mis mõjutavad lõhkekeha ohtlikkust – mis tal täpselt sees on, mis teda mõjutab, mis tingimustes on lõhkekeha olnud, millised olid mõjutused, kui ta leiti ja nii edasi. Kõik need asjaolud tuleb võtta arvesse ja selle alusel langetada otsus. Võib olla nii, et ühte ja sama tüüpi lõhkekeha võib ühel juhul rahulikult sündmuskohalt ära toimetada, teisel juhul aga ei saa me seda isegi liigutada,» rääkis Pugonen.

Demineerimiskeskuse juhi sõnul  ei ole ta teadlik juhtumitest, kui sõja ajal plahvatamata jäänud lõhkekeha sees on protsessid jõudnud iseeneslikult nii kaugele, et mürsk või pomm mingil hetkel plahvatab.

«Aga me lihtsalt ei pruugi teada, sest kui inimesi läheduses ei ole ja protsess jõudis oma loomuliku lõpuni, siis miks mitte. Kui pomm kuskil metsa all ise plahvatab, siis me ei saagi kunagi sellest midagi teada. Aga väga väikesest impulsist on lõhkekehad plahvatanud küll. Mõned aastad tagasi sattusid päästjad Ida-Virumaal metsatulekahju kustutades olukorda, kui läheduses hakkasid põlengu tõttu plahvatama sõjaaegsed pommid. Seekord keegi viga ei saanud, aga õnnetus oli äärmiselt lähedal,» meenutas Pugonen.

Ükski Eesti demineerija ei ole viimastel aastatel lõhkekeha plahvatuses kannatada saanud. Eestis toimus eelmisel aastal kaheksa plahvatust, milles sai vigastada üheksa inimest. Pugoneni sõnul oli Lõuna-Eestis üks vigastatutega juhtum seotud vana lahingumoonaga. Suurim plahvatuses vigastatute arv oli seotud ühe kriminaalse juhtumiga, kui Tallinnas Lasnamäel otsustas üks mees lahendada tekkinud tüli kööki granaadi viskamisega. Plahvatuses sai vigastada neli inimest.

«Üks naljakamaid juhtumeid oli eelmisel aastal Tartumaal, kus inimene leidis mingi eseme, see tundus talle põnev, ta viis selle koju ja hakkas seda puhtaks pesema. Pesemise käigus sai ta aru, et «ups, see on lõhkekeha». Ta teavitas sellest meid ja me saime lõhkekeha veel viimasel hetkel kätte,» rääkis Pugonen.

Eesti kõige traagilisem lõhkematerjalidega seotud õnnetus leidis aset 1936. aastal, kui Männiku sõjaväeladude plahvatuses hukkus hetkega üle 50 inimese. Tulekahju sai alguse laboratooriumis puhkenud põlengust. Pugoneni sõnul õpetas see juhtum, et kui laskemoonaladu plahvatab, siis päästjad seda kustutama ei lähe, vaid lasevad kõik maha põleda. Päästjate ülesanne on sellisel juhul eemal olles tagada, et tuli edasi ei leviks.

Iseseisvuse taastamise järel on Eestis juhtunud mitmeid traagiliste tagajärgedega plahvatusi.

Demineerijaga juhtus kõige rängem õnnetus 28. detsembril 1995, kui Aarne Lokk  üritas kahjutuks teha Tallinnas rahvusraamatukogu juures sõiduauto alla paigaldatud lõhkeseadeldist, mis plahvatas. Lokk kaotas õnnetuses nägemise, samuti said tugevalt kahjustada ta käed.

1997. aasta 31. mail viskasid Tallinna kooliõpilased Aegna saarel lõkkesse mürsu. Plahvatuses hukkus üks ja sai vigastada kuus last.

Pugoneni sõnul on lõhkekehade lõkkesse viskamisi Eestis ette tulnud veel, kuid hukkunud ei ole selle tõttu rohkem kedagi, küll aga on selline tegevus toonud kaasa arvukalt vigastatuid.

Pugonen meenutas, et Eesti politsei must päev oli 25. novembril 2004 Tallinnas Õismäel, kui mees pani endale ümber enesetapuvöö, hüppas politseiautosse ja õhkis end. Hukkusid politseiametnik ja teenistuskoer ning kolm politseinikku sai raskelt vigastada.

Tallinna üks suuremaid plahvatusi oli 18. detsembril 1998 Tallinnas Pae 48 elumajas, kui plahvatuses kadus praktiliselt üks püstak. «Õnnetuses hukkus kaks inimest ja eriti kurb oli see, et hukkus vanaema koos lapselapsega,» meenutas Pugonen.

Prokuratuur süüdistas selle plahvatuse ja arvukates teiste Tallinnas Lasnamäel 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses toimunud plahvatuste korraldamises Märt Ringmaad. Pika kohtuprotsessi järel mõistis Harju maakohus Ringmaa 2009. aasta märtsis kümnes plahvatuse episoodis õigeks ja mõistis ta süüdi kahes plahvatuse korraldamise katses. Ülejäänud episoodides ei olnud kohtu hinnangul Ringmaa süü piisavalt tõestatud. Siiski karistas kohus teda 15-aastase vangistusega. Plahvatustes, milles prokuratuur Ringmaad süüdistas, hukkus seitse ja sai vigastada kuus inimest.

«Eks meil neid lugusid on, kuid plahvatuste kõrgperiood jäi aastasse 1995. Viimased aastad on Eestis toimunud aastas keskmiselt kümme plahvatust. Demineerijate eesmärk on, et niipalju kui meie seda tööd teha suudame, oleks ideaalne kui Eestis toimuks null plahvatust ning oleks null hukkunut ja null vigastatut,» lausus Pugonen.