/nginx/o/2015/10/09/4576279t1ha4a8.jpg)
/nginx/o/2014/02/21/2842256t1h991d.jpg)
Londoni menukale portreefotonäitusele jõudis tänavu rekordiline arv meedia tellimustöödena valminud portreid. Mida see tähendab, arutleb Birgit Püve.
Ajalehefoto võidukäik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitleja Vanessa Redgrave, kuningana Elizabeth II, kurikuulus sportlane Oscar Pistorius, laulja Amy Winehouseˇi isa... Tänavune Taylor Wessing Photographic Portrait Prize'i näitus Londoni National Portrait Gallerys pakub nagu ikka korraliku annuse inspireerivaid portreid tuntud ja vähem tuntud modellidega, aga ehk natuke vähem ehedat üllatust.
Pisut lõdvemalt on kuraatorid suhtunud sotsiaalsete ning moodsamate teemade kajastamisse, mille rõhutamist on galerii pidanud eraldi oma südameasjaks. On huvitavaid lähenemisi väikeste teemade piires, ent üksikud fotod räägivad just 21. sajandile iseloomulikest muredest või rõõmudest.
Siiski, seekordse üllatuse pakub fotode taust. Nimelt on silmatorkavalt suur osa tänavusele näitusele valitud konkursifotodest tehtud tellimustöödena pressile – The Financial Timesile, The Sunday Times Magazineˇile jpt väljaannetele ning nende nädalalõpulisadele. Need on tööd etteantud modellidega teatud reegleid järgida püüdvatele klientidele.
Mida sellest järeldada? Ammu enam ei toimi vastandus galerii (fotokunst) versus ajaleht (pressifotograafia), mida meil fotoga vähem sina peal olevad inimesed kipuvad üsna kergekäeliselt tegema. Vastupidi, latt on kõrgel ning konkurentsis püsimiseks ei tohi ka pressis tegutsevad fotograafid selle alt läbi joosta.
Teisalt, heas ajakirjanduses ilmunud portreel võib vabalt olla meediajärgne elu galerii näitusepinnal ka siis, kui lugu, mille jaoks ta tehti, on oma aktuaalsuse kaotanud. Piirid on hägustunud ning on vanamoodnegi mängida täna eilsete reeglite järgi.