Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Eveli Saue: olümpiasportlase needus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eveli Saue
Eveli Saue Foto: Erakogu

Eesti koondise esinemine Sotšis ei ole olnud just kõige edukam, kui viisakalt väljenduda. Individuaalselt on jäänud esikakskümmend puutumata, pigem jäädi protokollide teise poolde. Oli ka positiivseid noote, mis jäid enamasti kategooriasse «noor ja lootustandev». Oli siis mõtet sellist koondist saata? Olümpia kui tasuta turismireis?

Kõik Eesti olümpiasportlased on pühendunult treeninud vähemalt kümme aastat (mõni üksik noorem sportlane võib-olla vähem). Kümme aastat ühe turismireisi nimel iga päev treenida? Ilmselt saab ka lihtsamalt! Rääkimata siis hinnast – «tasuta turismireis» kutsub sportlaste perekondades ilmselt esile hüsteerilise naeru. Nende kõrvades kõlab see umbes nagu «tasuta kõrgharidus» kõikidele üliõpilastele ja nende vanematele: kõik need kümne aasta laagrid, võistlused ja varustus ei ole tasuta, rääkimata siis kulutatud ajast, närvidest ja tervisest.

Jah, osa maksavad sponsorid, aga sinna jõudmiseks on vaja eelnevalt päris mitu aastat investeerida. Omast kogemusest – lapsevanemate rahakotilt lahkusin aasta-paar enne esimest olümpiat ja üksikuid rahasüste tuli hiljemgi. Võrdluse mõttes – üks IT-miljonär, kes ostis omale ühe eksootilise riigi kodakondsuse ja seejärel üritas murdmaasuusatamises FISi norme täita, ei õnnestunud. Kuigi trenni ta tegi ja olümpia viimased mehed kaotasid võitjatele ikka kalendriga, kuid ühe aastaga ei viinud ta ennast isegi nende tasemele. Turismireis oleks olnud märksa lihtsam ja odavam.

Samuti ei otsusta sportlane päris ise, et hei, läheks olümpiale. Kõigepealt seab rahvusvaheline alaliit koostöös ROKiga igale alale kvalifitseerimistingimused, mida riik ja/või sportlane peavad täitma, et olümpiale pääseda. Laskesuusatamises jaotatakse riikidele kohad eelmise kahe MMi põhjal, esimesed 20 riiki saavad vähemalt neli stardikohta (meestel ja naistel on eraldi arvestus), järgmised kaheksa aga ainult ühe. Lisaks peab iga sportlane täitma individuaalse normi, mis oli vähemalt kahel rahvusvahelise tasemega võistlusel kaotusprotsent alla 20%. Üldiselt – ei ole väga karmid normid. Murdmaasuusatamises on eriti keeruline sportlaste edetabel, kus kohti jaotatakse riikidepõhiselt, mäesuusatamises jälle oma loogika jne.

Tagasi üles