Kalle Muuli: ja saabus päev

Helen Lepalaan (vasakul), Madis Laansalu, Sille Priks ja Rauno Tagel Pika Hermanni tornis. Foto: Erakogu

Ja siis on korraga kõik nii vaikne, et tundub, nagu oleks kuulda kajakate lendu Toompea kohal, kõigi pilgud on suunatud Pika Hermanni torni. Jällegi kõlavad fanfaarid – «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ...». Aeglaselt tõuseb lipuvardasse sinimustvalge lipp, tugev tuul lööb selle kohe lehvima. Lossiaias, kogu Toompeal, Lindamäel ja tänavail kostab hurraa, kõlavad ovatsioonid. Inimestel on silmad märjad ja sugugi mitte ainult vingest tuulest...»

Nii kirjeldasid uudisteagentuuri ETA reporterid ­Ralf Amos, Feliks Kaasik ja Andres Ploompuu pealkirja all «Ja saabus päev» esimese sinimustvalge heiskamist Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989. Ligi pool sajandit seal lehvinud punane merelainetega ENSV lipp langetati viimast korda 23. veebruari õhtul kell kümme. Toompea lossi valveteenistuse vanem Heini Valdmann ulatas kokku volditud lipu Tallinna linnavalitsuse juhile Harry Lumile, kes andis selle sealsamas üle ajaloomuuseumi töötajatele. Seda kõike tehti pilkases pimeduses – rahva tähelepanu vältimiseks olid torni prožektorid välja lülitatud.  

ENSV ülemnõukogu presiidium oli andnud korralduse lipuvahetuseks kõigest nädal varem, 17. veebruaril, taustaks äge poliitiline heitlus. Rahvarinne polnud rahul, et kompartei juhid võtsid üle nende idee ja kasutasid seda enda puhtakspesemiseks. Rahvarinde Tallinna piirkond otsustas algul lipuheiskamist boikoteerida ning plaanis koos ERSP ja muinsuskaitsjatega Võidu väljakule meeleavaldust. Kuid vahetult enne pidupäeva, 22. veebruaril asus Rahvarinde eestseisus kompartei üritust siiski toetama. Põhjused olid pragmaatilised. Käimas oli NSV Liidu rahvasaadikute valimiskampaania ja rahvas tahtis Toompeale sinimustvalget lippu, olgu selle heiskajaks kes tahes.