Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)
/nginx/o/2014/02/21/2841638t1h3401.jpg)
Ja siis on korraga kõik nii vaikne, et tundub, nagu oleks kuulda kajakate lendu Toompea kohal, kõigi pilgud on suunatud Pika Hermanni torni. Jällegi kõlavad fanfaarid – «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ...». Aeglaselt tõuseb lipuvardasse sinimustvalge lipp, tugev tuul lööb selle kohe lehvima. Lossiaias, kogu Toompeal, Lindamäel ja tänavail kostab hurraa, kõlavad ovatsioonid. Inimestel on silmad märjad ja sugugi mitte ainult vingest tuulest...»
Nii kirjeldasid uudisteagentuuri ETA reporterid Ralf Amos, Feliks Kaasik ja Andres Ploompuu pealkirja all «Ja saabus päev» esimese sinimustvalge heiskamist Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989. Ligi pool sajandit seal lehvinud punane merelainetega ENSV lipp langetati viimast korda 23. veebruari õhtul kell kümme. Toompea lossi valveteenistuse vanem Heini Valdmann ulatas kokku volditud lipu Tallinna linnavalitsuse juhile Harry Lumile, kes andis selle sealsamas üle ajaloomuuseumi töötajatele. Seda kõike tehti pilkases pimeduses – rahva tähelepanu vältimiseks olid torni prožektorid välja lülitatud.