Artur Talvik: kahenäpulised pärisorjad

Artur Talvik Foto: Erakogu

Ühe kultuuriürituse järelpeol libises minu ja mu muusikust sõbra jutt pärimusmuusika peale. Mu sõbrale nimelt ei mahu pähe, miks rootslaste pärimusmuusika on meloodiline ja tempokas, aga eestlaste oma paigalseisev ja ühetooniline. Tema arvates on probleem selles, et kõik muusikaliselt võimekad eesti mehed saadeti sõjaväkke, ja need, kes endal näppe maha raiusid, kujundasidki meie pärimusmuusika. Kuidas sa ikka kahe näpuga väga virtuoosseid palasid mängid.

Ma naersin koos teistega ta värvika teooria peale ja vastasin oma seisukohaga, et ühed olid pärisorjad ja teised vabad kodanikud. Ori pidigi oma rasket elu kirjeldama ühetoonilise ja väheliikuva muusikaga. Lisasin, et mulle see tegelikult väga meeldib, nagu mulle meeldib ka neegerorjade bluus. Selles on midagi meditatiivset ja sügavat. See on meie lugu.

Filme pärisorjuse ajal ei tehtud. Aga koloniaalkommunistide ajastul tehti neid palju. Siis varjasid meessoost filmitegijad ja ka teised kunstiinimesed ennast sõjaväest päästmiseks hullumajas. Ei tea, kas see andis ka meie selle aja filmidele depressiivse alatooni. Igal juhul on need filmid väheliikuvad ja suhteliselt toonivabad. Aga neis on midagi meditatiivset. Need on meie lood.