/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2014/02/21/2841126t1h182f.jpg)
Helena Tulve
«Arboles Iloran por Iluvia»
(ECM)
Hinne 4
Tellijale
Nädala plaat: ristumine piiridega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas portreteerida lindu? Nii küsis prantsuse poeet Jacques Preverti kunagi ühes oma luuletuses. Ka Helena Tulve portreteerib oma uuel, plaadifirmale ECM salvestatud plaadil lindu. Täpsemalt plaadi keskele asetatud palas «L’Equinoxe d’ame», mis tõlkes tähendab hinge pööripäeva. Tekstiline põhi, millele pala on ehitatud, kannab nime «Simurghi kutse» ja pärineb see 12. sajandil elanud sufi müstikult Suhrawardilt. Simurgh on müütiline lind, kes toitub tulest ja kelle pesa on ehitatud nähtava ja nähtamatu piirile. Teda ei ole ilmselt kuigi lihtne portreteerida, sest tema piirjooned on abstraktsed ja tema ainsaks vastaseks saab olla kujutlusvõime. Kujutlusvõime saab ta luua ja ka hävitada.
Lugude pealkirjad või tekst ongi tihtipeale see algus, millest Tulve muusikat ehitama hakkab, kirjutatakse plaadi saatesõnas. Nii et mingis mõttes on hea neid taustalugusid teada, et tõlgendusvabadus liiga suureks ei läheks, et asi püsiks piirides. Liigne tõlgendusvabadus teadupärast sünnitab koletisi.