Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Suusakross: vingeim taliala

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Suusakrossi finaal, võrratu vaatepilt.
Suusakrossi finaal, võrratu vaatepilt. Foto: Reuters/ScanPix

Kui enamasti kiruvad taadid, kes näinud otseülekandes Ants Antsoni kullavõitu, uued taliolümpiaalad maapõhja – et mida need lödipüksid seal eputavad oma saltodega, kaatsad rebadel –, siis suusakross ilmselt pääseb nende karmist kriitikast. See on tõsine võitlus, kiirlaskumine ühisstardist.

Ilmselt liigitaks isegi Soome spordi-isa Kari Tahko Pihkala suusakrossi spordi kilda. Suusahüppeid ta ei liigitanud, sest mis sport see on, kui liftijõud viib üles ja raskusjõud toob alla. Õigel sportlasel peavad soorituse ajal kapsad ninast välja käima nagu näiteks 50 km klassikasõidus. Suusakrossil pole kapsastega küll pistmist, ent vere saab ninast teinekord välja küll, ja mõne luu katki. Ses mõttes, et tegu on kontaktspordiga, nagu doktor Mihkel Mardna, krossisõitjate lappija, ala määratles.

Tänapäevainimesele on aeg suurim väärtus. Raha tuleb ja läheb, aeg ainult läheb. Kahtlemata on 10 000 m kiiruisutamine soliidne spordiala, kuid mine sa vaatama, kuidas paarid minutite kaupa penikoormaid mõõdavad, jää uiskude all krigisemas. Paar paari järel.

Tagasi üles