/nginx/o/2014/02/20/2836172t1hecd0.jpg)
Täna avaldatud ühiskondliku algatuse «Elamisväärne riik» pöördumine kutsub üles arutelule ja pakub võimalikke lahendusi mitmetes diskussiooni vajavates eluvaldkondades. Avalduse koostasid 20 tuntud ühiskonnategelast, sealhulgas Andrei Hvostov, Mari-Liis Lill, Juhan Kivirähk, Tõnu Viik ja David Vseviov.
Algatajate hinnangul võtavad Eesti poliitikas maad paigaltammumise meeleolud. Paigalseis ei võimalda loovalt reageerida tänastele Eesti ees seisvatele strateegilistele väljakutsetele. Eesmärk on poliitilise seisaku murdmine.
Algataja Tõnu Viik: «Harta12, Rahvakogu ja Paide arvamusfestival puudutasid paljusid, sest osutasid muutuste vajadusele Eesti poliitikas, kuid kõik on jäänud samaks. Praegu jääb meil aina vähemaks tunnet, et ajame ühist asja. Ühiskonna ootust ei täidetud, järelikult peab poliitilise süsteemi avamiseks jätkuvalt survet avaldama.»
Algatus.ee lehel on välja toodud seisukohad diskussiooni avamiseks Eesti strateegiliste valikute suhtes.
«Küsimused, kuidas tagada elamisväärne elu kõigile Eestis elavatele inimestele, kuidas teha nii, et noored tahaks siin lapsi kasvatada, kuidas nii eestikeelse kui venekeelse emakeelega inimesed hooliks oma riigist, kuidas teha nii, et Eesti on koht, kuhu tullakse, mitte ei minda - vastuseid neile on vaja täna,» ütlevad algatajad.
Eestit juhtivate parlamendierakondade strateegiline mõtlemine riigi ja rahva tuleviku üle näib olevat asendunud valdavalt toolist kinni hoidmisega ja pikaks kasvanud parteilise toitumisahela eest hoolitsemisega.
«Vägisi näib, et 2015. aasta riigikogu valimisteni ei kavatsegi poliitikud teha mitte midagi muud, kui üksnes jagada omavahel erinevaid poliitilisi ameteid: kes läheb Brüsselisse, kes tuleb sealt koju jne. Ometi annab Eesti elus järjest enam tunda terve hulk kiirete lahenduste järele kisendavaid probleeme,» lisab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Algatuse «Elamisväärne riik» kutsusid ellu Andrei Hvostov, Brit Kerbo, Mari-Helene Kaber, Kristina Kallas, Juhan Kivirähk, Jaan Lahe, Karli Lambot, Mari-Liis Lill, Ain Lutsepp, Elo Lutsepp, Silver Meikar, Kärt Mere, Nastja Pertsjonok, Pärtel Piirimäe, Rein Raud, Marek Tamm, Toomas Trapido, Siim Tuisk, Tõnu Viik ja David Vseviov.
Üleskutse täistekst:
Mis oleks, kui inimestel oleks Eestis nii hea elada, et siia pigem tuldaks kui mindaks? Kui iga otsust kaalutaks selle eesmärgi valguses ja kui inimesed saaksid selles poliitikute peale kindlad olla? Hea elu eesmärk ei sisalda midagi raskesti mõistetavat. Siia kuuluvad võimalused tagada endale hea tervis; head tingimused kasvamiseks; soodne keskkond sünnipäraste annete ja võimete arenemiseks ning töötamiseks; turvatunne tänase ja homse suhtes; toetav kogukond ja puhas loodus; avatud poliitika, mis loob väärtusi ja inspireerib inimesi; maksud, mida inimesed on nõus maksma, sest saavad aru, kuidas need ühiseid huve teenivad.
Mis oleks, kui Eestist saaks väga hea koht elamiseks? Ja mis oleks, kui me ei kannaks seda eesmärki kohe utoopia valda, vaid mõtleks ‒ äkki on see ka tegelikult võimalik? See võiks olla võimalik, sest meil on selleks piisavalt ettevõtlikkust, otsustavust ja tarkust. See võiks olla võimalik, sest me suudame arukalt sihte seada, reageerida muutunud oludele ja need ühiste eesmärkide huvides tööle panna.
Eesti viimaste aastate poliitilist elu iseloomustab seevastu paigalseis. Selle peamisteks põhjusteks on suletud poliitiline süsteem, väsinud võim ja teovõimetu opositsioon. Suurt hulka inimesi, erakondade liikmeid sealhulgas, valdab paigaltammumise tunne. Poliitiline võim võõrandub inimestest üha enam. Tunne, et Eesti ei ole selle elanike riik ja et Eestil puuduvad inspireerivad eesmärgid ja ühised lootused, on osa põhjustest, miks inimesed Eestist lahkuvad, ning veel rohkem mõjutab lootuse puudumine neid, kes lahkumisele mõtlevad. Ligikaudu pooled Eesti kodanikest ei oska eelistada ühtki tänastest erakondadest. Siiski ei ole kõik nad ükskõiksed Eesti saatuse suhtes. Nende arusaamasid lihtsalt ei esinda tänasel päeval ükski erakondlik jõud.
Poliitiline paigalseis ei võimalda meil täna strateegiliselt ja loovalt reageerida probleemidele, mis vajavad Eestis lahendamist. Uute ideede ja lahenduste otsimist asendavad avaliku arutelu simuleerimine ja äraproovitud stampide kordamine poliitilises kõnepruugis. 21. sajandil tekkinud osalusdemokraatia võimalustele on parteid vastanud suletuse ja kartellistumisega.
Iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel oleme liberaalsete majandusreformidega ning sihikindla välispoliitikaga palju saavutanud. Eesti on olnud suhteliselt edukas siirderiik. Veel praegu oleme paljudele saatusekaaslastele eeskujuks, kuid meil puudub strateegia ja visioon, kuidas jõuda järele neile, kes meile endale eeskujuks on olnud. Visiooni puudumist ei saa asendada lohutusega, et kuskil läheb veel halvemini. Samuti ei saa poliitilist paigalseisu olematuks muuta statistikaga žongleerides. Kõrge koht mõnes pingereas on vaid tehtu peegeldus, tagasivaatamine, mis ei anna vastust küsimusele, kuidas ja kuhu edasi minna. Samuti ei ole väikeriigil võimalik lihtsalt kopeerida eelarveridade proportsiooni suure rahvaarvuga riikidelt.
Üks suurimaid probleeme on see, et Eesti senine poliitiline ja makromajanduslik edu ei ole kaasa toonud oodatud kasvu inimeste heaolus. Täitmatu lubadus jõuda kiiresti jõukaimate riikide sekka on põhjustanud lahkumismeeleolusid nende hulgas, kes seda lubadust uskuma jäid, ent nüüd on pettunud. Lisaks sellele aitab lahkumismeeleoludele kaasa lootusetuse tunne ja umbusk Eesti tuleviku suhtes. Eesti poliitiline ladvik üritab selliste meeleolude kasvu piirata sellega, et kutsub üles Eestit mitte kritiseerima. Tegelikult aga sünnitab pessimismi eelkõige nende endi võimetus strateegiliste sihtide üle kõiki osapooli arvestavalt arutada ja nende sihtide nimel tegutseda.
Paigalseisust ei saa välja enne, kui ei ole uuendatud Eesti erakondlikku süsteemi. Harta12, Rahvakogu ja Paide arvamusfestival puudutasid paljusid, sest osutasid muutuste vältimatule vajadusele Eesti poliitikas. Muutusi endid nad märkimisväärselt kaasa ei toonud ega saanudki seda erakondade vastuseisu tõttu teha. Parlamentaarses demokraatias on erakondadel jätkuvalt oluline roll uute ja edasiviivate poliitiliste algatuste elluviimiseks.
Eestit juhtivate parlamendierakondade strateegiline mõtlemine riigi ja rahva tuleviku üle näib olevat asendunud valdavalt toolist kinni hoidmisega ja pikaks kasvanud parteilise toitumisahela eest hoolitsemisega. Erakonnad on kaotanud sideme kodanikuühiskonnaga ning proovivad seda kompenseerida sisse ostetud turundusteenustega.
Poliitilise süsteemi suletusest tingitud väsinud ja ideedevaene riigijuhtimine tähendab, et meie kodanike teadmised, oskused ja kogemused jäävad üha suuremal määral rakendamata. Kõrvale on jäetud – või lausa aktiivselt kõrvale tõrjutud – enamik ettepanekuid, mis tulevad opositsiooni, parlamendiväliste erakondade ja vabaühenduste poolt, isegi kui nende toetuspind ühiskonnas on märkimisväärselt suur. Lisaks sellele on ühiskondlikes otsustusprotsessides selgelt alaesindatud teistest rahvusest Eesti elanike arvamus ning naiste potentsiaal.
Eesti jätkusuutlikkuse küsimus ei seisne pöördes paremale või vasakule, vaid suutlikkuses juhtida Eesti riiki just väikeriigi eripäradest lähtuvalt, kõigi elanike (olenemata rahvusest, soost ja vanusest) huve ja eesti kultuuri elujõulisuse eesmärki silmas pidades. Eesti tuleviku huvides ei ole enam võimalik edasi lükata avalikku teadmispõhist arutelu järgmistes strateegilistes küsimustes:
Allakirjutanud leiavad, et ühiskonna edenemiseks ja nende ning paljude teiste oluliste teemadega tegelemiseks on vaja väljuda poliitilisest ummikseisust. Praegune parteiline eliit ei ole selleks võimeline. Pikalt võimu teostanud erakonnad on oma kunagise edu pantvangid. Eelmise sajandi lõpus tehtud reforme ja antud lubadusi kantakse veskikivina kaelas ja hirm kaotada lojaalseid valijaid ei võimalda koormast vabaneda ja avatumalt mõelda.
Ühiskonnas on tajutav soov uute poliitiliste ideede ja jõudude järele, kuid edasiminekut ei toimu, kui loodetav uus on aususe ja avatuse loosungi taha varjunud vana. Samm läheb sassi, kui silmad vaatavad minevikku ja süda igatseb seda «vana head» Isamaad või «tõelist» Reformierakonda. Vanadesse dogmadesse on kinni jäänud ka opositsioonierakonnad, kelle soov pärast järgmisi valimisi valitsus moodustada varjutab julgust avatult mõelda ja vajaduse korral riskida. Kindlaim ja ohutuim tee võimul püsimiseks on mitte millegi tegemine.
Mis Sa arvad ‒ kas Eesti võib lähiaastatel muutuda tõeliselt inimesekeskseks riigiks, mille piirjooni oleme kirjeldanud? Kui jah, siis on juba väga hästi, sest mõttest algab kõik. Mõttele järgneb sõna ja sõnale tegu. Victor Hugo sõnutsi pole maailmas võimsamat jõudu kui idee, mille aeg on küpseks saanud. Küpsemine toimub aga iga inimese peas ja südames ning ühel hetkel on ühiskond valmis kiirelt liikuma uuele arengutasemele. Meie soov on teada saada, kas Eesti on uuenemiseks valmis? Saama riigiks, kus inimesed tõesti tahavad elada?
Eesti tulevikule mõtlevate kodanikena on meie kohustus sekkuda. Algatuse eesmärk on poliitilise paigalseisu murdmine. Algatuse lisas oleme välja toonud oma seisukohad diskussiooni avamiseks Eesti strateegiliste valikute suhtes. Kui Sa soovid Eesti poliitika uuenemist algatuse lisas toodud seisukohtadest lähtudes, siis avalda algatusele toetust.