Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Puskariajajad kõnnivad ikka noateral

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Vaatamata enam kui nädal peetud läbirääkimistele ei õnnestunud Tartu Postimehel teha puskariaparaadist värsket pilti. Kes oli aparaadi just ära visanud, kes selle sõbrale andnud ja sõber omakorda edasi andnud. Sel pildil on lüpsinõust valmistatud, koduses majapidamises kasutatud puskariaparaat, mis on talletatud Kolkjas vene vanausuliste muuseumis.
Vaatamata enam kui nädal peetud läbirääkimistele ei õnnestunud Tartu Postimehel teha puskariaparaadist värsket pilti. Kes oli aparaadi just ära visanud, kes selle sõbrale andnud ja sõber omakorda edasi andnud. Sel pildil on lüpsinõust valmistatud, koduses majapidamises kasutatud puskariaparaat, mis on talletatud Kolkjas vene vanausuliste muuseumis. Foto: Margus Ansu

Viinakeetmine kui tulus äri on sajandeid käinud rangete seaduste järgi ja enamasti on kodune puskariajamine olnud keelatud. Sellest hoolimata on samagonni, hundijalavett, lepikuliisut või hansat salamahti ikka tehtud ja tarbitud, seisab Eesti Rahva Muuseumis veebruari lõpuni üleval oleva väikse näituse «Külmarohu aeg» tutvustuses.

Näitus tekitas küsimuse, kas meil veel aetakse puskarit või hakkab see oskus kaduma. Lõuna prefektuuri pressiesindaja Ragne Keisk teatas, et paraku pole tal sel teemal pakkuda ühtegi kõneisikut. «Sain erinevate inimestega rääkides teada, et üha kallinev tooraine ja elekter ning kvaliteetse tööstuse puudumine on sellele tööstusele põntsu pannud,» võttis ta teema lühidalt kokku.

«Kurask, ega puskarit siin enam aeta küll,» ütles ka Vara vallas põldu pidava Kaarli tulundusühistu juht Madis Avi. «Keegi ei viitsi sellega enam jännata ja riigiviin on nii odav!»

Tagasi üles