Eesti eelistas mitte oodata

Välisminister Urmas Paet (paremal) kutsus eile Moskvas oma Vene kolleegi Sergei Lavrovi Eestisse visiidile. Foto: ITAR-TASS / Scanpix

Eesti ja Vene välisministri eile allkirjastatud piirileping tähendab seda, et Venemaal on piiriküsimus lahendamata ka Jaapaniga.

Hakates Moskvas Patriarhi tiikide juurest lõuna poole astuma, siis oletegi kohe, võib-olla minuti pärast, Venemaa välisministeeriumi hoone juures. See legendaarse vene suurtöösturi ja möödunud sajandi alguses bolševikke rahastanud Savva Morozovi ehitada lastud gooti stiilis villa vaiksel Spiridonovka tänaval ei ole küll ametnike igapäevane tööhoone, kuid just siin korraldab idanaabrite välisministeerium vastuvõtte, pressikonverentse ja riikidevaheliste lepingute allkirjastamist.

Kui tahaks siit välisministeeriumi hoone juurest omakorda jalutada Eesti saatkonda Moskvas, siis huvitaval kombel käiksime täpselt sama teed, mida mööda poeet Ivan Bezdomnõi jälitas salapärast professor Wolandit ja tema kaaslasi Mihhail Bulgakovi «Meistris ja Margaritas». Patriarhi tiikide juurest alla, siis kaarega mööda Spiridonovkat, läbi Nikitskaja – siin kurjategijad hargnesid –, Bezdomnõi sattus korraks segadusse, aga jätkas professori kannul Bolšaja Nikitskaja tänavale, edasi alla paremale – siin ongi Eesti saatkond – ning sealt Arbati suunas.

Muuseas, ka seesama mainitud gooti stiilis villa on Bulgakovi romaanis üheks prototüübiks – tõenäoliselt siin elas Margarita enne Meistri juurde kolimist.

Arutelud seinast seina

Kuid aitab Bulgakovist. Eile Saatan Moskvas balli ei pidanud. Küll aga kirjutasid välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov alla Eesti-Vene piirileppele.

Tegelikult kirjutati eile alla lausa neljale dokumendile. Kõige tähtsam, kuid oma füüsilistelt mõõtmetelt kõige väiksem mapp oli just piirileping. Kõige suurem mapp omakorda piirijoont maha märkivad maakaardid, kusjuures eestikeelsed kaardid olid veel kaks korda suuremad kui venekeelsed.

Enne allkirjastamist toimus ka kahe riigi delegatsioonide kohtumine, kus arutati küsimusi seinast seina: Eesti-Vene koostööd, majandussuhteid, topeltmaksustamist, Lavrovi külaskäiku Eestisse, Venemaa ja Euroopa Liidu suhteid, Narva silla olukorda, piiri ületavate veoautojuhtide dokumendiküsimusi. Ehk väga palju igasuguseid asju. Muuhulgas ka neid, mille kohta Lavrov ütles «raskemad küsimused», nagu kodakondsuse teema, venekeelne haridus Eestis ning Teise maailmasõja ajalugu ja selle õppetunnid.

Tõsi, tippkohtumiste puhul ei maksa arvata, et kui keegi ütleb «arutasime», siis ka päriselt arutati. Ei ole nii, et Paet ütleb midagi, siis Lavrov vaidleb vastu, siis keegi täpsustab, siis arutatakse edasi, siis otsitakse lahendusi, siis tuleb kellelgi idee, siis arutatakse veel mingi teise nurga alt ning lõpuks väljuvad kõik toast, valmislahendus näpus.

Riikide tippkohtumistel loetletakse pigem jutupunkte, antakse teineteisele signaale, mis on mulle tähtis ja mis on sulle tähtis. Kui hästi läheb ja mõni asi kattub mõlema poole jutus, võidakse anda ka vähem või rohkem umbmäärane lubadus, et ametkonnad töötavad teemaga edasi. Eks nii käis ka töö Eesti ja Venemaa tippkohtumisel.

Vene bürokraatia on ilmselt olemas, aga vähemalt piirilepingu puhul läks kõik libedalt. Asi sujus ja probleeme polnud. See, et ministrid hilinesid, on pigem hea märk – ju siis jätkus juttu kauemaks.

Ka kohtumist kajastama saabunud ajakirjanikel ei olnud tõrkeid. Mõned Eesti ajakirjanikud, kel rohkem võrdlusmaterjali, tõid näite, et Vene välisministeeriumi turvamehed on viisakamad kui Eesti presidendi omad. Ei keela ega pane kätt ette, on viisakad ja lubavad.

Ning kui juba kiitmiseks läks, siis võib lisada, et Moskva kesklinn on puhtam kui Tallinna kesklinn, rääkimata sellest, et on valgem kui pimendatud Eesti pealinn. Üks Eesti munitsipaalpoliitik, kes muidu armastab Moskvas kogemusi vahetamas käia, võiks mõnelt oma järgmiselt visiidilt ka selle kogemuse kaasa tuua.

Huvi Eesti-Vene piirileppe sõlmise vastu on ka Venemaa meedias täitsa olemas. Kohal oli 19 kaamerat, umbes 40 ajakirjanikku, enamik küll Eesti ja Vene omad, aga ka kolm väliskülalist: üks ajakirjanik Soomest, üks Jaapanist ja üks Hiinast.

Paet paistis veidi väsinud ja näost ära. Tema kolleeg Lavrov, nagu alati, oli just nagu äsja solaariumist välja astunud. Tegelikult on tema pruunikas jume seotud pigem armeenia juurtega, nimelt on tema isa armeenlane.

Sõjast tulnud reaalsus

Nii allkirjastamine kui ka ministrite pressikonverents möödusid rahulikult. Ei saa öelda, et üritus oli väga lõbus, ei saa öelda, et oli tõsine. Oli tavaline ja korrektne.

Kõige lõbusam moment saabus pressikonverentsi lõpus. Eesti ja Vene ajakirjanikud olid oma küsimused ära küsinud (Vene protokolli järgi neid ainult paar tükki üldse lubati – M. S.), kui püsti tõusis ajakirjanik Jaapanist.

Veel enne küsimuse juurde jõudmist, kohe, kui mees ennast tutvustas, et on Jaapanist, levis Lavrovi näole lai naeratus. Ka Eesti suursaadik Venemaal Jüri Luik pööras ennast toolil ümber ja oli näha, et üritab naeru tagasi hoida, ning ka Paeti suunurgad tõusid pressikonverentsi jooksul esimest korda. Jaapani ajakirjanik ise hakkas samuti vaikselt kihistama. Tema küsimust teadsid muidugi kõik juba ette: «Oleme seitsekümmend aastat oodanud jne.» – ajakirjanik uuris Lõuna-Kuriili saarte territoriaalse kuuluvuse küsimust ning Jaapani-Vene rahulepingu sõlmimise võimalusi.

Varasematele küsimustele pikalt ja põhjalikult vastanud Lavrov jäi seekord napiks. Oma lühikese vastuse sisse suutis ta aga kaks korda põimida sõnad «sõjast tulnud reaalsus» ja ühe korra «Teise maailmasõja loodud reaalsus».

Kuid on ka teine reaalsus. Näiteks see, et Jaapani saatkonnas Tallinnas on üks diplomaat, kelle ainus üleanne on olnud läbi aastate jälgida Eesti-Vene piiriläbirääkimiste kulgu, mis iseenesest tähendab, et ega tal just väga palju ja väga põnevat tööd ole olnud. Ning lisaks see, millest hiljem omavahel pihtis seesama Lavrovile küsimuse esitanud jaapanlane: «Oleme seitsekümmend aastat oodanud ja kui vaja, ootame ka järgmised seitsekümmend, ja kui vaja, ootame ka järgmised ...»

Jaapanlased ootavad edasi. Eesti eelistas mitte oodata.