Mikk Salu: ootame sõda?

Foto: Urmas Nemvalts

Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise vastastest võib emotsionaalsel tasandil aru saada. Õigu­s on ju meie poolel. Aga ratsionaalsel tasandil on siiski väga raske nende mõtetega kaasa minna. Sest mis on alternatiiv? Mis on nende pakutud lahendus? Õigupoolest tunnistavad nemadki, et Eestil endal polegi nagu midagi teha. Pole lihtsalt nii, et kui valiks parema välisministri, kes vehiks rohkem kätega ja räägiks kohe eriti sisendusjõulise häälega, siis tuleks läbimurre. Ei, imet ei sünni. Ja nii räägitaksegi lahendusena ootamisest. Ärme sõlmi lepingut, ootame paremaid ja sobivamaid aegu.

Aga millal see parem aeg saabub? Ajalugu, nii Eesti kui ka teiste Euroopa maade ja vist üldse enam-vähem kõigi maailma riikide oma, näitab, et on ainult üks aeg, mil riigipiirid muutuvad. See on sõda ja pärast sõda. Oota­me siis sõda? Vaevalt. Ja kui see peaks ka tulema – ptüi-ptüi-ptüi –, on Eestil niikuinii palju tähtsaimaid küsimusi lahendada kui see, kas piir läheb viis kilomeetrit siit- või sealtpoolt Petserit.

Kui tegu pole just väga suure või väga rikka riigiga (ja kõige parem mõlemat korraga), kelle liigutuste peale maailm pöördub, paistab toimivat teistsugune välispoliitikastrateegia. See on strateegia «kasuta juhust ja haara igast võimalusest».