Eesti ekstreemolümplased on alles põlvepikkused

Ekstreemsport on eelkõige fun ja elustiil. Seda tõestab ilmekalt ka Rootsi vigursuusataja Henrik Harlaut, kes lendles pargisõidu võistlusel rastapatside lehvides ega teinud suuremat numbrit sellestki, kui tema suusapüksid hüpete ajal alla kippusid vajuma – tähtis on eelkõige saadav emotsioon. Foto: Reuters/ScanPix

Magnar Freimuth: «Suusaliit võib striptiisi teha, kuid vigursuusatamisele ja lumelauale see raha sisse ei too. Vaja on sportlast, keda müüa.»

Sotši olümpial jagatakse nn ekstreemsetel aladel – lumelauas ja vigursuusatamises – välja 20 medalikomplekti ehk vaid kolm vähem kui higises murdmaa- ja laskesuusatamises kokku. Eestlased eelistavad higi, mitte ekstreemi, kuigi maailmas ja noorte seas on trend vastupidine. «Meie tulevased ekstreemolümplased on praegu põlvepikkused,» selgitas lumelauahull ja treener Magnar Freimuth. «Enne mängudele pääsemist tuleb neil purustada hulk barjääre ning viia Eestimaa ekstreemspordi-usku.»

Eks see sõltu mõneti rahvusest, kuid näiteks Torino ja Vancouveri olümpial tungles rahvast ekstreemspordivõistlustel kõvasti rohkem kui murdmaasuusatamise või kahevõistluste juures. Sotšis on seis fifty-fifty.