Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser ütles täna kõnes erakonna volikogule, et kui praegune valitsus laguneb, peavad sotsid olema valmis moodustama valitsust ka koos Reformierakonnaga.
Sotsiaaldemokraadid on valmis Reformierakonnaga valitsusse minema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olukorras, kus valitsuskoalitsioon ilmutab lagunemise märke, peame ka meie olema valmis langetama tegema olulisi valikuid ja langetama otsuseid. Võimalike võimupartnerite valik ei ole Eesti sotsiaaldemokraatidele kunagi olnud lihtne ega meeldiv. Aga me ei elagi ideaalses maailmas,» sõnas Mikser.
«Meie eesmärk ei ole tänagi midagi vähemat, kui sotsiaaldemokraatliku valitsuse moodustamine 2015. aasta valimiste järel. Meil on selleks kõik eeldused ja võimalused. Aga kui valitsuskoalitsiooni lagunemine annab meile võimaluse asuda oma eesmärke teostama juba varem, siis peame olema valmis ka seda tõsiselt kaaluma,» ütles Mikser, viidates koostööle Reformierkonnaga.
«Sest kui me jääme ootama aega, mil meie ees on avali ainult meeldivad valikud, siis peame võib-olla ootama liiga kaua. Eestil ei ole aega nii kaua oodata.»
On veider, et need, kes tahavad kaitsta Eestit «vasakpöörde» eest, pakuvad omapoolse alternatiivina välja hoopis tagasipöörde.
Samas tegi Mikser etteheiteid kogu valitsuse ja ka eeldatavalt Reformierakonna uueks juhiks saava Siim Kallase suunas.
«On veider, et need, kes tahavad kaitsta Eestit «vasakpöörde» eest, pakuvad omapoolse alternatiivina välja hoopis tagasipöörde. Tagasipöörde 20 aastat vanade ideede ja uskumuste juurde õhukesest ja suutmatust riigist kui Eesti murede ja hädade lahendusest. Ma ei ole sellega nõus. Alates Siim Kallase lahkumisest peaministri ametist 2003. aasta valimiste järel on Eesti kaotanud peaaegu 100 000 inimest,» ütles Mikser.
«Seda valitsuskoalitsiooni on iseloomustanud ühe osapoole ministrite totaalne saamatus ja juhtimisvead, mida on püütud varjata kogukondi vastandavate rahvuspopulistlike kampaaniatega ning teise osapoole arrogantsus ja ideoloogiline paindumatus. Pole midagi öelda, see on halb kombinatsioon.»