Sigrid Kõiv: tramm taskus

Sigrid Kõiv Foto: SCANPIX

See oli väga külm õhtu. Ja tuuline. Tuul ja külm on kokku superkülm. Minu plaan oli joosta töölt trammipeatusesse, ootepaviljonis tuulevarjus kössitada ja siis trammi pealt koju joosta. Tundus, et nii on kõige vähem külm. Aga ootajate hulk peatuses näitas, et trammi pole tulnud juba mõnda aega. Mõned inimesed kaotasid kannatuse, tõmbasid end kööku ja astusid külma trotsides õhtusse. Nii ka mina – kell surus peale.

Lippasin piki trammiteed uues lootuses, et kohe kui trammiliiklus taastub, hüppan trammi. Tallinna südalinnast Kalamajani on umbes 35 minutit tempokat kõndi. Vastutuul võttis mu liikumiskiirust mõnevõrra maha. Umbes Mere puiesteel hakkasid trammid liikuma karjakaupa ja Koplile vastupidises suunas. Ma jõudsin koju, ilma et minust oleks möödunud ükski tramm.

Kui tuul jäise riiviga mu näolt nahka lihvis ja pakane tangidega sõrmi otsast kiskus, oleksin tahtnud kelleltki küsida: kas me elame endiselt keskajas? Kuidas on nii, et olen reaalajas kursis meeleavaldustega Kiievis, kuid ei saa kusagilt teada, et ühistranspordis on mingi tõrge ja kaua see kestab?