/nginx/o/2013/01/30/1547242t1h06f4.jpg)
Tore, et Mart Juur ja Andrus Kivirähk ei ole ainsad tõsiselt võetavad naljamehed. Amatööride ja isegi poliitikute ridadest tuleb aeg-ajalt häid leide, millest «geneetiline kommunist» ja «kommunist-koerajuht» on viimaste nädalate parimad üllitised. Võib juba ette kujutada, kuidas teised selle kättenäidatud kullasoone üles võtavad. Ootusärevus seab meid valmis sellisteks maiuspaladeks nagu «vereliini pidi demokraat» või «põlvnev konservatiiv».
Rahvapsühholoogias, mida võim meelsasti ära kasutab, on üsna kindlad arusaamad, millised omadused on inimesel päritavad ja millised mitte. Enamik elulookirjutajaid teab näiteks täpselt, kellelt on nende jutustuse peategelane pärinud korraarmastuse ja kellelt kiindumuse loodusesse. Tagurlikuks peetavad jõud ühiskonnas näivad sageli pooldavat vaadet, et enamik sotsiaalseid pahesid ühiskonnas tuleb pahadest geenidest. Kuna asotsiaalsetel gruppidel, kes ei taha kinni pidada sotsiaalsetest lepingutest, on sageli rohkem järglasi, siis on igati ootuspärane, et pahade geenide kontsentratsioon praegusaja ühiskonnas kiiresti kasvab. Ennast edumeelseks pidajad arvavad geenide jutu kohta, et see on jamps, uskudes siiralt või ajupesu tagajärjel, et päritavad saavad olla vaid juuste värv, kasv ja äärmisel juhul käelisus, kuid mitte mingil juhul iseloom või poliitilised vaated.
Veel kümmekond aastat tagasi oli populaarne arusaam, et inimese omadused saab sättida teljele, mille ühes otsas on kõvad bioloogilised ja teises pehmed sotsiaalsed omadused. Oldi valmis tunnistama, et näiteks kalduvus tunda negatiivseid emotsioone on mingis osas pärilik, kuid näiteks see, kui palju inimene usaldab teisi või kui avatud on ta uutele ideedele, tuleneb täielikult inimese eluteest ja sealt saadud kogemustest. Nüüd on aga sotsiaalteadustes omaks võetud hoopis teistsugune arusaam, mille järgi on enamik inimese omadusi vähemalt mõõduka geneetilise kontrolli all.
/nginx/o/2014/10/17/3438665t1h5547.jpg)