Artur Talvik: sumopats ja saunakultuur

Artur Talvik Foto: Erakogu

Nüüd on see siis läbi. Möödunud laupäeval toimus suurejooneline danpatsu-shiki, millega sai otsa meie enda Jaapani kuldvõtmekese lugu. Kujutage ette: ma ei räägigi olümpiast, vaid Eesti vägilasest Barutost ja tema imelise karjääri lõpetamisest.

Seda mitmetunnist danpatsu-shiki tseremooniat nimetas osa vähestest kohalolnud eestlastest naljatades elu pikimaks juukselõikuseks. Nimelt lõpetatakse sumoässade karjäär traditsionaalse patsilõikusega. Ent kuningliku tseremoonia lõpul lasid ka kõige kalgimad naljahambad pisarad valla. Neis pisarais segunes nii rõõm kui kurbus, nii austus kui uhkus. Ka üks kuulsamaid elavaid eestlasi, kümme aastat shinto jumalaid teeninud ja oma miljonitele fännidele rõõmu valmistanud vägilasel ei õnnestunud pisaraid varjata. Meie sumokuninga võimas karjäär sai läbi!

Ka minul õnnestus olla nende 230 inimese hulgas, kes said ülisuurte kääridega tema üksikuid patsikarvu lõigata. Ma ei suuda tänaseni imestamata olla selle üle, kui suure töö meie kodumaa tutvustamisel on ära teinud see Laekverest suurde itta läinud eestlane. Nüüd läheb ta sinna Lääne-Virumaa nurka oma farmi ja turismitalu juhtima. Nagu ikka vastutuult liikudes. Kui kõigi pilgud olid suunatud läände, läks tema itta, kui kõik jooksevad maalt linna ja välismaale, tuleb tema koju ja asub elama maale.