Kodukotuse kauged kajad

Mats Traat «Ugandi igatsus. Kolmas kogu luuletusi tartu murden» Ilmamaa, 2013 72 lk Foto: Repro

Mismoodi tajub eesti kirjakeelses (põhjaeesti keskmurdel rajanevas) ruumis üles kasvanud ja hariduse saanud ­lugemishuviline eestlane mitmes murdes või murrakutes loodud lõunaeestikeelset luulet?  Enda kohta võin öelda, et teatud hõllanduslik-melanhoolse nihkega. Nagu vaataks mõnd pastellmaali, millel enamasti soojade ja pehmete joonte ning värvidega jäädvustatud kujutised tekitavad mulje aina kaugenevast idüllilisest lapsepõlvekodust. Tartu murdealalt Ahjast pärit Tuglas oligi veendunud, et kõik eesti silmapaistvad lüürikud põlvnevad Lõuna-Eestist, sest «see maaosa on mõttekujutust ja rütmitunnet rohkem kasvatanud kui Tallinnamaa kuiv paas ning lage soo».

Lõuna-Eesti on Eestile sedasama, mis Prantsusmaale Provence. Tartu murde kohta on Tuglas täheldanud selle plastikarikkust. See on nende luuletajate «püha keel, mille abil on nii kõige õrnemaid kui ahastavamaid tundmusi tõlgitsetud». Käsu Hans, Friedrich Kuhlbars, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Andres Rennit – kõik kas ühe või mitme murdeluuletusega eesti kirjandusklassikas.

Minu lugejapõlvkonna koodtekstideks murdeluule vastuvõtmisel on ühelt poolt Artur Rinne kuulsaks lauldud Renniti/Saebelmanni «Mul meelen kuldne kodukotus», teiselt poolt hingematvalt kurbkaunis Suitsu «Kerkokell». Pean ütlema, et mõlema tekitatud tundmusi kogesin ka Mats Traadi ja Mari Vallisoo viimaste (Vallisool viimseks jäänudki) tartumurdeliste kogude lugemisel. Kusjuures nad esindavad selle murdeala vastakaid ääri, Vallisoo tänaseks hääbuva kasutusega Kodavere, Traat Rannus-Sangastes kõneldavat elujõulisemat murrakut.