Mälestuskilde Edgar Savisaarest

Edgar Savisaar Foto: SCANPIX

Veteranpoliitik Edgar Savisaar tähistab oma 60. sünnipäeva. Postimees toob sel puhul lugejateni värvikaid seiku tema karjäärist.

«S... mees oled!»

Kui 1991. aasta kevadel algasid Riia OMON­i rünnakud Eesti piiripunktidele ning tule all oli koguni kolmel korral Luhamaa piiripunkt, sõitis peaminister Edgar Savisaar ihukaitsjate saatel ise kohale. Olukord oli rohkem kui terav, sest vahetult enne seda oli Riia OMON rünnanud Läti tolliposte Vene ja Leedu piiril, läbi peksnud 15 piirivalvurit, maha põletanud mitu hoonet.
Olukord piiril lahenes ja Põlva linnal oli auväärt ülesanne organiseerida toonases väikelinna popimas baaris peaministrile koos kaaskonnaga lõunasöök. Saabus Savisaar ja istus koos toonase Põlva maavanema Margus Leivoga ühte lauda. Ihukaitsjate meeskond, mida juhtis toona Jaan Toots, istus kõrvallauda. Ühel hetkel, kui maitsti punetavate põskedega kokatädide poolt ülima püüdlikkusega valmistatud roogi, astus baari kohalik veidi nokastanud siiras Lõuna-Eesti mees. Ta hõljus otsejoones Savisaare laua juurde ja teatas: «Tead, Edgar, minu sõbrad ütlevad, et sa oled sitt mees!» Ihukaitsjad kõrvallaust krapsasid püsti. «Aga mina nii ei arva,» lisas ta vindise kelmikusega, keeras otsa ringi ja kõndis baarist välja. Ihukaitsjad istusid tagasi ja Savisaar jätkas rahulikult söömist.

«Ei saa rohkem kreemikooki!»

Kui Savisaar tänavu märtsi lõpus pealinna delegatsiooniga Hiinasse sõitis, et sõlmida Tallinna trammiprojekti elluviimiseks ühiste kavatsuste protokoll, hakkas tal lennukis halb.
Hiina-sõidud ei sobi Savisaare tervisele. Viis aastat tagasi, kui Savisaar oli majandusministrina president Arnold Rüütli Hiina riigivisiidi saatjaskonnas, minestas ta lennukis teel Shanghaist Pekingisse. Ärevad hetked lennukis saabusid 15 minutit enne maandumist. Lennujaama kutsuti kiirabi, Savisaar viidi haiglasse ja tal soovitati rohkem puhata – kokkukukkumiseni viis üleväsimus.
Savisaare tervise eest ei hoolitse mitte ainult tema erakonnakaaslasest ihuarst Peep Põdder, vaid ka nõunikuülesandeid täitev Moonika Batrakova. Linnavalitsuse kohviku kreemikoogid on ühed tema lemmikud. Et hoida linnapead heas toonuses ja reipa tervise juures, on just Moonika see, kes ühel hetkel koogitaldriku Savisaare eest kõrvale veab: «Ei saa rohkem kooki!»

Hilinemine tõi mootorivahetuse

Põlva maakonnas üles kasvanud Savisaarele on see Lõuna-Eesti kauge kant alati armsaks jäänud. Praegugi sinna sattudes käib ta alati oma paari aasta eest lahkunud kalli õe haual.
1990ndate alguses oli Savisaarel aga tarvis Põlva kultuurimaja avada. Juhtus nii, et sinna pidi ta jõudma Riiast, kuid ajagraafikud olid ületatud, Savisaar oli igale poole hilinemas.
Riiast Põlva poole kihutades võttis tema autojuht mustast Volgast välja viimast, mis anda võttis, kuid ka see polnud piisavalt kiire. Tagaistmel istunud Savisaar vaatas üle õla kaugusesse kaduvat maanteed ja küsis: «Kas enam kiiremini tõesti ei saa?!» Olnud seejärel siis nii, et selle auto mootor läks pärast peaministri küsimust vahetusse.
Üldse armastas Savisaar toona kihutada, mis näitab talle siiani sageli iseloomulikku poisilikku loomust. Toonased naiskolleegid meenutavad, et temas oli stiili – kui Savisaar otsustas midagi teha, mõne ürituse korraldada, siis ei läinud ta popsiks kätte ega koonerdanud.

Suur Laps

Kord tähistati Edgari sünnipäeva erakonna Toompea kontoris. Ühel hetkel ühines lõbusa parteiperega Hardo Aasmäe koos Gloria kelneritega. Sünnipäevameeleolus Aasmäe pidas päevakangelasele lustliku kõne, kuid liigselt hoogu sattudes nimetas ta Savisaart korraks rongaisaks. Tollal oli suhe Viljaga veel ametlikult vormistamata. Edgar vihastas ja kadus oma sünnipäevalt. 1990ndate alguses kutsus teatud ringkond Edgarit isekeskis Suureks Lapseks, kuna ta kippus vahel jonnima ja oli tujukas. Tema hingele lähemal olevad inimesed pakuvad, et see võib viidata keerulisele lapsepõlvele, kus tuli tunda kohatist tõrjutust.
Visadusest ja võitlejahingest kasvas ta kõige kiuste juhiks ja naistemagnetiks. Kaastöötajate suhtes on ta olnud alati nõudlik, samas väga hooliv. Ta hindas ja hindab siiani inimestes motivatsiooni ja pühendumist. Suurest Lapsest Isakeseks saanud Savisaar on püüdnud alati aidata lahendada oma lojaalsete kaasvõitlejate probleeme. Täitis lubadusi, mis oli varem kokku lepitud. Vähemasti naistele pakkus selles osas turvatunnet. Tundliku ja kergesti solvuva poliitiku kuvand on jäänud tal siiani. Ta võib andestada, kuid ei unusta.

Raha pole ilmast otsa saanud!

Võimupartnereid on Savisaare puhul alati imestama pannud tema oskus seletada asju nii, et keegi mitte millestki aru ei saa.
Kui 2003. aastal arutati avalikkuses hoolega, millise skeemiga Savisaar ikkagi endale kirsipunase džiibi Nissan Patrol soetas, siis ei saadudki tükk aega aru, kust luksuslik maastur osteti ja kes kui palju selle eest maksis. Kõik oli kindlasti seaduspärane ja loogiline, kuid seletamissegadusega jäi nii avalikkusele kui ka tema partneritele mulje, et džiip võib olla üldse varastatud või kilekotitäie sularaha eest ostetud.
Istunud kord Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsiooninõukogu ühise laua taga, kui Savisaar tuli välja mitmete ideedega, kuidas üht või teist asja võiks teha. Partnerid öelnud talle, et raha selleks ju pole! «Mis mõttes raha ei ole?! Kirjutame siis tulude poolele suurema numbri!» leidus Savisaarel lihtne lahendus.

Kuidas Savisaar Seppikule sõitu tegi

Kutsunud kord Savisaar kauaaegse kaasvõitleja Ain Seppiku endale Hundisilmale külla. Kirgliku mehena teatas ta ühel hetkel Seppikule, et viimane on ajast täiesti maha jäänud! Nüüd sõidavad kõik maal ATVdega!
Andnud Seppikule pähe Saksa sõjaväe kiivri, kamandas ta Seppiku ATV-le enda selja taha istuma ja tegi soojendusringi. Seppikul puges hirm naha vahele, mis kasvas veelgi enam Savisaare lause peale: «Kui nüüd üksi sõitma lähed, siis vaata küla juurde jõudes ette – siis tuleb hüpekas ja vaata, et sa siis taluhoovi ei lenda!» hoiatas ta. Seppik läks sõitma ning ei leidnud ühtegi hüpekat. «Kiirus oli lihtsalt nii palju väiksem,» naerab Seppik täna.
1995. aastal, olles siseminister, kiirustas Savisaar taas. Politsei pidas ta kinni ja küsis, kuhu härra sõidab. «Kas te hääletate siin?» küsis kuri Savisaar vastu, kuna politseinik seisis otse keset teed. «Kui te ei taha peale tulla, siis tulge palun eest ära,» vastas Savisaar ja sõitis edasi.

Ihukaitsjad Seppiku Ain ja Lao Mell

Ajal, mil Savisaar istus Tallinna volikogus suurima opositsioonijõu juhina, kutsus Tallinna linnapea Jüri Mõis Savisaare Viitna kõrtsi sõbralikule vestlusele.
Mõisal oli «ihukaitsjana» kaasas värvikas ärimees Meelis Lao, Savisaare «ihukaitsjana» astus üles Ain Seppik. Mõeldes kahe poole proportsioonide peale, oleks pidanud rollid Savisaare-Seppiku koosluses vahetatud olema. Härrad sulgesid end tagaruumi, «ihukaitsjad» vestlesid sõbralikult kohe ukse taga lauas.
Tõenäoliselt sõitis Savisaar ka sellele kohtumisele 20-liitrine bensiinikanister pagasis. Nimelt jäänud pärast kütusekriisi ja võiladude saagat Savisaare sisse hirm või ettevaatlikkus, et kunagi ei tea, millises Eestis hommikul tuleb ärgata. Kui on kriis, siis saab alati liikuma ja asju korraldama hakata. 20-liitrine bensiinikanister olla pagasist kadunud vaid mõni aasta tagasi.

Luurehuvi, jälitusparanoia

Aastaid tagasi jättis Savisaar välisreisil olles kaaslastele üsna kummalise mulje. Nimelt vaatas ta tänaval kõndides pidevalt selja taha, ümber majanurga minnes astus alati paar sammu tagasi, et veel kord piiluda, kas KGB teda mitte ei jälita. Paranoiade all on Savisaar alati kannatanud. Tal on selged vandenõuteooriad lähikondlaste, poliitiliste vastaste, ajakirjanduse kohta. Savisaar on usaldamatu ja need, kel on õnnestunud tema Hundisilma kodukinos istuda ja laulva revolutsiooni arhiivikaadreid vaadata, võivad end väljavalituiks lugeda.
Savisaare kireks on ajalugu, eriti eri maade luureorganisatsioonide tekkelood, taktikad. Neil teemadel võib ta sõpradega tundide viisi arutleda ja vaielda. Kui kapo tema kabinetti lutika pani, sattusid nad mehe otsa, kes hästi nende tegutsemiskäekirja tundis. Savisaar on tähtkujult Kaksikud. Ehk lisaks paranoilisele poolele on temas teine pool, mis avalikkuse eest rohkem varjus: tõelised sõbrad kirjeldavad teist poolt sõnadega «sõbralik», «heasoovlik», «hoidev».