Unenägu kirjades, männikäbiga apelsinipuul

Vend räägib vennaga: Willem (Pääru Oja) loeb Jakobi (Indrek Sammul) Ameerikast saadetud kirja. Foto: Teet Malsroos

Kui publik siseneb, magab laval paadis meremees, saapaninad taeva poole. Unevaataja on Hiiumaa poiss Willem, kes veel pole valinud oma elusaatust või vastupidi, saatus pole otsustanud ta eluteed. Aga kodusaare majakas plingib kutsudes ning õnnemünt määrabki Willemile koduse elu. Tema vanem vend Jakob siirdub oma õnne jahtima Ameerikasse, jääb sinna elu lõpuni, juurdumisega on iseasi. Jakobi 1920.–1930. aastate kirjadest, mille leidmine 21. sajandil üks loomulik ime, sündis Tõnu Õnnepalu «Vennas». Mononäidendist hargnes kolme inimese – mamma ja tema kahe poja – ühtekuulumise lugu. Ehe ja südamlik, tulvil eluhuumorit ja hingekriipivat igatsuse kurbust.

Aleksander Eelmaa lavastab harva, sisetunde sundusel. Seni on ta pärisosaks olnud Jaan Kruusvalli hingemaastike vahendamine (kuuldemäng «Hääled», Saueaugul «Tasandikkude helinad»), ega Õnnepalu «Vennas» neist kaugel paiknegi, on vaid elulootusrikkam. Kummatigi üllatab Eelmaa uues lavastuses julge, helge, rõõmus kujundlikkus, mida õhutamas Liisi Eelmaa hoogne kunstnikufantaasia. Nõnda tekib iseäralik ehtsuse ja tinglikkuse tasakaal.

Näiteks kui Willem pillutab lavapõrandale liiva, saab sellest saare liivane mullapind, millel paljajalu kõndimine nii tõeline, et taldades tekib suvetunne. Kahe venna maailmad poolituvad foonil ekraanipalakal: Hiiumaa meri ja mets ja tuuled, Willemi ja Mamma kodu; kontrastiks Jakobi postkaardielu apelsinipuuga. Erineb ka mängukraad: Pääru Oja Willem puhtsüdamlik, asjalikes askeldusteski lüürikuhing; Indrek Sammuli Jacob serveeritud ulja irooniakirmega, mida vürtsitab mehe usk punastesse ideaalidesse. Sammulis vilksatab tsipake Chaplinit ja säbruke DiCapriot, ent rolli tuum paotub ajaga süvenevas koduigatsuses.