Nikolai Karajev: eikellegimaa

Nikolai Karajev Foto: SCANPIX

Teade selle kohta, et Tõnismäele, pronkssõduri endisesse asupaika võidakse rajada memoriaal kolme okupatsiooni ohvritele, ei rõõmustanud usutavasti teisigi peale minu. Ma olen ühel meelel aselinnapea Mihhail Kõlvartiga: mis tahes sellelaadne rajatis Tõnismäel kujuneb tüliõunaks meie niigi mitte suure ühtsusega hiilgaval maal. Kas meile on seda tõesti vaja?

Paljud eestlased nägid pronkssõduris Nõukogude okupatsiooni sümbolit, inimest, kes «valvas Gulagis ühtviisi eestlasi, venelasi, juute ja keda tahes» (tsitaat režissöör Ilmar Raagi vanast, 2007. aasta artiklist). Mina sellest aru ei saa. Pronkssõdur on mälestusmärk neile, kes hukkusid Teises maailmasõjas, kaitstes maailma natsismi eest, mitte aga Gulagi laagrivalvuritele.

Aga olgu peale, 2007. aasta on juba minevik, mälestusmärk on teise kohta viidud, see puhtpoliitiline avantüür on reformistidele juba kätte maksnud ja maksab veelgi. Nad tahtsid valijaskonda lõhestada, ja see lõheneski ning pool sellest näitab koalitsioonile endiselt trääsa. Mälestusmärgi ümberkolimine pole üldises plaanis sugugi kõige hullem, mida reformistid on Eestile teinud. Majanduse ja sotsiaalse õiglusega on lood palju hullemad.