Raport: laiapõhjaliseks riigikaitseks ei piisa strateegiate vastuvõtmisest

Laiapõhjaline riigikaitse hakkab tööle siis, kui päästeteenistus, kiirabi ja eraettevõtted teavad, mida kriisi korral teha tuleb ja kellelt saabuvad juhised. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Laiapõhjalise riigikaitse tööle hakkamiseks ei piisa valitsuses heaks kiidetud strateegiatest, vaid tuleb teha rida põhjalikemaid muudatusi asutuste koostöös, leitakse Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) värskes raportis.

Raporti «Avar julgeolek ja riigikaitse» tellis riigikogu riigikaitsekomisjon, et riigikaitse muutunud mudelist paremat pilti saada.

Nimelt asendati Eestis 2010. aastal senine territoriaalkaitse laiapõhjalise riigikaitsega. Teisisõnu pole Eesti kaitsmine kriisi- või sõjaolukorras enam mitte ainult kaitseväe ja kaitseliidu, vaid ka valitsusasutuste, kodanikuühiskonna ja erasektori õlul. Neil tuleb riiki kaitsta kõige selle eest, mis jääb sõjalistest ohtudest väljapoole.

Keskuse teadlased jõudsidki analüüsis järeldusele, et 20 aastat kehtinud koostöömudelid laiapõhjalise riigikaitse tarbeks enam ei sobi. Samuti ei pruugi osa riigikaitse vastutuse saanud osapooli selleks üldse valmis olla.

Organisatioonidele, kes kaitse-eelarvest raha ei saa, kuid peavad kriisi- ja sõjaolukorraks valmistuma, võiks luua omaette sihtfondi.

Põhiliselt on küsimus rahas, töökorralduses ja omavahelises suhtluses.

Kui kaitseväele on riigieelarvest tagatud 2-protsendiline toetus ja sisse töötatud NATO strateegilise planeerimise kavad, siis valitsusasutustel seda luksust pole.

«Paljud  organisatsioonid  sõltuvad lühikestest eelarvetsüklitest, neil pole läbimõeldud pikaajalisi võimete planeerimise süsteeme ning nad juhinduvad peamiselt omaenda kitsastest  huvidest,» kirjutatakse raportis.

Teisisõnu – kui raha napib, hoitakse kokku just investeeringutelt tuleviku riskide maandamisse. Nii aga ei hakka laiapõhjaline riigikaitse kriisi korral lihtsalt tööle.

Raporti koostajad pakuvadki, et muudele organisatioonidele, kes kaitse-eelarvest raha ei saa, kuid peavad kriisi- ja sõjaolukorraks valmistuma, võiks luua omaette sihtfondi.

Selle rahastamiseks saaks riik taotleda toetust Euroopa Liidult. Fondi haldaks aga riigikantselei, kellel oleks õigus võimete väljaarendamiseks jagada raha valitsusasutustele, haiglatele, erafirmadele või vabaühendustele.

Riigikantseleile rohkem võimu

Tegelikult antigi laiapõhjalise riigikaitse koordineerimise roll juba 2010. aastal riigikantseleile, kuhu kogu ülevaade kokku jookseb. Raporti koostajad soovitavad nüüd riigikantselei võimu veel suurendada: näiteks võiks kantseleil tekkida õigus ministeeriumidele strateegilise planeerimise osas juhiseid anda ja nende töö üle järelevalvet korraldada. 

Samuti soovitavad teadlased muuta struktuuri, kuidas valitsus kriisi korral otsuseid vastu võtab.

Raporti kohaselt võiks omavahel ühendada vabariigi valitsuse kriisikomisjoni ja julgeolekukomisjoni.

Samuti antaks praegustele regionaalsetele kriisikomisjonidele lisapädevus tegeleda rigikaitseküsimustega.

Neile võiks alluda alalised eksperttöörühmad, kuhu kuuluvad valitsusasutuste, erasektori ja vabaühenduste esindajad.

Raport soovitab õigusaktidega ka oluliselt paremini täpsustada, milline ametkond mille eest kriisi korral vastutab.