/nginx/o/2013/04/23/1706758t1h6dc4.jpg)
Anne (nimi muudetud – toim.) võitles 2012. aastal Tartu maakohtus endale välja õiguse kasvatada võrdselt poole ajast oma last, ehkki lapse isa püüdis hooldusõigust ainult endale saada.
Naine võitles endale kohtus õiguse oma last kasvatada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma eksmehega juba mitmes asjas kohtus vaielnud Anne pidi selle uuesti ette võtma, kuna selle ajani polnud neil määratud lapsega suhtlemise korda ning eelmine kohtunik oli otsustanud, et isal on õigus otsustada lapse elukoha üle.
Mees hakkas naisel lapsega suhtlemist keelama, väites, justkui laps ei tahaks emaga aega veeta, ta mõjub lapsele halvasti, tal pole lapse jaoks aega ja nii edasi. Pereprobleemidesse kaasatud lastekaitseametnikud olid selleks ajaks öelnud, et nemad lahku läinud peret enam aidata ei saa, kuna vanemad ei leia ühist keelt.
Sellele vaatamata olid ametnikud ka kohtuistungitel, kus nende arvamust küsiti ja olid veendumusel, et 50/50 graafik pole lapse huvides ja tema elukoht peaks olema siiski rohkem ühe vanema juures.
Anne jäi aga endale kindlaks: lapsel on õigus võrdselt mõlemale vanemale ja lapsevanemad peavad olema võrdsed. Kohtunik ei näinud probleemi, miks lapse elukorraldus ei võiks olla selline, et ta saaks mõlema vanema juures võrdselt olla ning seda ta kohtuistungil ka väljendas, püüdes vanemaid kokkuleppele ärgitada. Ta ütles lausa, et vastasel juhul peab kohus tegema otsuse 70/30 ema kasuks, mispeale isa pärast 15-minutilist vaheaega kokkuleppega nõusse jäi.
«Olen alati lapse ja tema isa suhtlust soosinud ning mitte kunagi isa suhtes eitaval positsioonil olnud. Laps armastab oma isa ja ma arvan, et ta kujundab oma arvamuse kogu selles asjas ise siis, kui õige aeg on käes,» kommenteeris Anne Postimehele.
«Mees on armastav isa oma lapsele, aga tema võtted lähtuvad siiski eelkõige egoismist, mitte lapse huvist, sest lapse huvi on alati see, et tal oleks olemas mõlemad vanemad. Olen arvamusel, et kui lapsevanem ei ole joodik, narkomaan või mõne muu halva elukombega, siis ei ole kellelgi õigus teda hukka mõista ja öelda, et isik ei sobi lapsevanemaks ja mõjub lapsele halvasti. Laps armastab alati tingimusteta oma ema ja isa ning ühel või teisel moel lapsevanema ära ajamist ei saa kuidagi aktsepteerida,» arvas Anne.
«Soovin, et lapsevanemad saaksid julgust oma lapse huvide eest võidelda. Mitte ükski laps ei tohi ilma jääda vanemate hoolitsusest ja mitte ükski lapsevanem ei tohi eemale jääda lapse elust. Laps kasvab ühel hetkel suureks ja hakkab oma elu ning olukorda hindama nii, nagu ta seda tunneb. Siis vaatab ta tagasi ja mõistab kindlasti hukka selle lapsevanema, kes on talle keelanud oma teise vanemaga koos olemise ja suhtlemise,» rääkis naine.
Uuring näitab laste huvide tagaplaanile jätmist
Täna esitlesid Tartu Ülikooli uurijad 300 Eesti kohtulahendi analüüsi, millest selgus, et hooldusõiguse küsimustes jäävad laste huvid tihti tagaplaanile. Uuringu autorite seas olnud Triin Göttig ütles Anne juhtumile sarnaseid olukordi kirjeldades, et tihti tekib ainuhooldusõiguse saanud lapsevanemal väärarusaam, et ta võib keelata teisel vanemal üldse lapsega suhelda. «Selline valearusaam tuli erinevatest materjalidest ja intervjuudest välja,» tõdes ta ja rõhutas, et kindlasti säilib teisel vanemal suhtlemisõigus ja ka ülalpidamiskohustus.