Juhtkiri: väljakutse siinsetele arstidele-haiglatele

Mullu 25. oktoobril jõustus põhimõte, et siinsed patsiendid ei pea arsti juures käima ilmtingimata Eestis, vaid võivad seda teha mis tahes Euroopa Liidu riigis. Tasub selle eest haigekassa ning selles ulatuses, mis vastav protseduur Eestis maksma oleks läinud.

Mõne kuu jooksul on seda võimalust kasutanud umbes veerandsada Eesti inimest, esimese välismaise raviarve sai haigekassa vaid mõni päev pärast direktiivi jõustumist. Suhteliselt palju inimesi üsna napi aja jooksul näitab, et võimalusest kasutada mõne teise riigi tervishoiuteenuseid tunti puudust. See omakorda esitab väljakutse siinsetele tervishoiuteenuste osutajatele.

Eesti haiglatel või arstidel ei ole midagi viga, meie ravivõimekus suudab vabalt konkureerida teistes Euroopa riikides pakutavaga. Pigem on küsimus korralduses, mis paneb omakorda paika aja, mille jooksul patsient eriarsti juurde saab. See tähendab ravijärjekordi. Iseenesest, statistilise keskmise järgi pole paljudel meie eriarstiabi ravijärjekordadel häda midagi – keskmiselt pole need kusagil mujal palju lühemad. Ent erinevate eriarstide juurde on järjekorrad eri pikkusega ning kui patsient leiab vajaliku abi kusagil mujal riigis palju lühema ooteajaga, siis ta ka kasutab seda. Rahakoti loal ja piisava pealehakkamise korral muidugi. Ning Soome ravile minna on veel eriti lihtne, sest tõenäosus eestikeelse arsti juurde sattuda on väga suur.