Veerenni asumi süda oli Lutheri vabrik

Vaade Keskhaigla töötajatele ehitatud elamutele Herne tänava lõpus. Taga paistab Aleksander Nevski kalmistukirik, mis hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Foto: Erakogu

Vanades linnades on aegade jooksul tekkinud väljaspool linnatuumikut ühtse hoonestusega ja iseseisva infrastruktuuriga alasid.

 Sajandite jooksul on kujunenud nendes «saarekestes» omanäoline miljöö ning isegi kohalik kõnepruuk.

Kuigi seda kultuuripärandit pole vajalikul määral õnnestunud kaitsta, näitab igapäevane praktika, et kodukandi ajaloopärandi selgitamine ja avardamine tugevdab kohalike elanike eneseteadvust.  Kahtlemata kehtib see ka Veerenni asumi kohta, mis on seni üks vähem uuritud piirkondi Tallinnas.

Veerenni asum paikneb kesklinnas Pärnu maantee, Tallinna–Narva raudtee ja Siselinna kalmistu vahel. Asumi teljeks kujunes Veerenni tänav, mis sai nime 1345. aastal rajatud veevarustuskanali järgi. Selle, ligi nelja kilomeetri pikkuse paekivist müüritise ning pae­plaatidega kindlustatud kanali kaudu juhiti Ülemiste järvest joogivett vanalinna.

Rohkesti liivaluiteid

Asumi vanem hoonestus paiknes Liivalaia tänava ja Tiigiveski pargi vahel. 1608. aastal nihutati Toompea võimude palvel Pärnu mnt ja Liivalaia tänava nurgal, praeguse Hansapanga kõrval asunud hukkamiskoht Pärnu mnt ja Vineeri tänava ristmiku lähedale. Seda kõrgendikku nimetati Jeruusalemma mäeks.

Piirkonna 19. sajandi plaanid ning joonistused näitavad, et seal asus rohkesti liivaluiteid. Isegi Pärnu maantee oli selle asumi piires kaua hoonestamata. Olukord muutus pärast Paldiski–Tallinna–Tosno raudteeliini valmimist 1869. aastal.

Oluline sündmus Veerenni asumi kujunemisel oli Lutheri puidutööstuse rajamine. 1877. aastal asutasid Alexander Martin Luther ja Markel Makarov saeveski (praegu Pärnu mnt 69). Kuus aastat hiljem ehitati kahekorruselise puidust saeveski juurde arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi katlamaja.

1891. aastal valmis sama arhitekti projekti järgi Vineeri tänava äärde ühekorruseline tööstushoone, 1897. aastal kahekorruseline töökoda, 1899. aastal Pärnu maantee äärde kahekorruseline tootmishoone, 1901. aastal Tatari tänavale kahekorruseline tsehh. 1910. aastal rajati Pärnu maantee äärde ehitatud tootmishoone juurde kolmekorruseline juurdeehitis.

Esimesed korteriühistud

1885. aastal hakkas käitis esimesena Venemaal ja maailmas tootma vineeri. 1914. aastal töötas seal 2000 töölist. Suurt osa vineerplaatidest kasutati kastiplaatide ja toolipõhjade valmistamiseks, samuti hakati valmistama lennukivineeri, mille tootmine suurenes pidevalt.

Toodangut turustati peamiselt Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias ja Itaalias. 1940. aastal vabrik natsionaliseeriti.

19. sajandi lõpus rajati Magasini tänava (Magazinstrasse) lõppu sõjaväeladudest magasiniaidad. Sajandivahetuse paiku ehitati piirkonda rohkesti 1–2-korruselisi puitmaju.

Koos Lutheri vabriku laienemisega ja töötajate arvu suurenemisega otsustas juhtkond rajada oma töötajatele esindusliku rahvamaja. See ehitati 1904.–1905. aastatel arhitektide Herman Geselliuse, Armas Lindgreni ja Eliel Saarineni projekti järgi.

See on üks paremaid juugendstiilis ehitisi Tallinnas, esindades Soome kaudu meile levinud Põhjamaade rahvusromantilist suunda. Vana-Lõuna 37 juugendstiilis töölissöökla-rahvamaja ümbritses väike aed.

Majas tegutsesid Lutheri vabriku orkester ja näitering, samuti Noorte Meeste Kristliku Ühingu Lutheri osakond, mitmed töölisringid ja ühingud, suur eestikeelne raamatukogu.

Rahvamajas toimusid sagedasti nii oma kui ka teiste käitiste näiteringide etendused. 1946–1948 kasutas Lutheri rahvamaja ruume etenduste korraldamiseks Tallinna Töölisteatri alusel 1944. aastal asutatud Noorsooteater.

1922. aastal koostati Veerenni ja Magasini tänava vahelise ala planeerimiskava. See määras paljuski piirkonna edaspidist arengut. 1920. aastatest oli Veerenni asum üks esimesi piirkondi Tallinnas, kuhu hakati rajama korteriühistuid.

Ajakirjanduses nimetati tollal Veerenni kanti Võlakülaks, sest piirkonnas oli palju elamuühistuid ning elanikud võtsid oma majade ja korterite ehitamiseks laenu. Näiteks ehitusühing Õpetajate Kodu rajas Õpetajate tänavale korraliku planeeringuga kivimaju.

Herne tänava lõppu rajati arhitekt Herbert Johansoni projekti järgi 1925. aastal Keskhaigla töötajate elamugrupp. Samal ajal valmisid Tare, Vaikse ja Puhke tänava piirkonna kaksikmajad.

Kodu, Tare, Magasini ja Vaikse tänava vahel asuvat Kodu parki hakati rajama arvatavasti 1932. aastal tollase linnaaedniku Hans Lepa algatusel.

Veerenni 24 asutati 1928. aastal Haim Karshensteini eestvõttel vihmakuubede töökoda, mis kandis kuni 1940. aastani nime Gentleman. Edasised nimed olid Moela, Tallinna Õmbluskombinaat, Õmblusvabrik Baltika ja õmblustootmiskoondis Baltika.

1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ja 1946 ühendati õmblusettevõttega Rõivastus ning Tallinna Rõivastuskombinaadiga. 1950. aastate algul lasti käiku esimesed konveierliinid. 1960. aastal ühendati ettevõttega Tallinna Õmblusvabriku 1. tsehh ja Veerenni tänaval alustas tööd uus tootmishoone, kuhu hiljem asus ka juhtkond.

1970. aastatel ühendati ettevõttega mitmeid väiksemaid õmblusjaoskondi. 1987. aastal hakati vabriku seadmeid uuendama, et lääne turule müüdava kauba osatähtsust suurendada. 6. juunil 1991. aastal võeti vastu EV Ülemnõukogu otsus erastada Baltika oma töötajatest moodustatud aktsiaseltsile, mis oli Eestis esimene sellelaadne toiming.

Hakati rajama oma jaemüügivõrku ning selle laiendamist välisturule. Praegu töötab Baltika Grupp kolme kaupluseketiga: Monton, Baltman ja CHR/Evermen, millele lisanduvad veel vabrikupoed.

1936. aastal valmis Pärnu maantee äärde uus trammidepoo. Seda oli kavas laiendada, piirkonda pidi tulema linnavalitsuse suurejooneline autobussigaraaž. Kahjuks tõmbasid 1940. aasta sündmused sellele kavale kriipsu peale.

Aktiivne kirikuelu
Veerenni asum on tihedalt seotud ka kirikueluga. 1929. aastal ehitati Veerenni 4a krundile metodistide kirik, mis oli Mandri-Euroopa suurimaid. 1938. aastal ehitati sakraalhoonele ümber. Siin hakati korraldama ka vene- ja saksakeelseid jumalateenistusi. Kahjuks hävis see unikaalne hoone 1944. aasta märtsipommitamises.

1926. aastal asutati nelipühilaste Tallinna Evangeelne Kogudus ning 1930 osteti adventistidelt Tatari 52 asuv sakraalhoone, samal ajal nimetati kogudus Elimi koguduseks. 1993. aastal taastasid nelipühilased oma koguduse Tallinna Nelipühakogudus Eelim ning Tatari tänava palvela on kogudusele tagastatud.

Veerenni asumis asub ka Tallinna Ühisgümnaasium, mis asutati 1920. aastal. Kuni 1939. aastani tegutses trammidepoo territooriumil asunud kool puidust hoones. Esinduslik koolihoone valmis 1939. aastal arhitekt Herbert Johansoni projekti järgi. 1944. aastal sai kool pommitabamuse, kuid ehitati uuesti üles.