Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2008/08/14/65538t1haf0a.jpg)
Juba teist aastat järjest rikastas Birgitta festivali ooperiprogrammi Novaja Opera Moskvast. Pühapäeval tuli Pirita kloostri müüride vahel ettekandele Mascagni «Talupoja au» ja Leoncavallo «Pajatsite» ühislavastus, esmaspäeval etendus sealsamas Donizetti «Maria Stuart».
Mõlema ooperiõhtu vahetuid muljeid võrreldes tegi esitus siinkirjutaja silmis lavastusele seekord pisut ära, kui neid kahte mõtteliselt üksteisest lahutada («Talupoja au» dirigeeris Eri Klas, «Pajatseid» Valeri Kritskov, «Maria Stuartit» Stanislav Mitin). Orkester kõlas puhtalt, täpselt ja jõuliselt, etenduste pulssi ja intensiivsust kontrollis Novaja Opera nooruslik koor.
Ridapidi võiks kiita kõiki soliste, ent suu-mikrofonide ja helivõimenduse kasutamine ei lase nende sooritusi objektiivselt hinnata: kõlaritesse suunatud hääl muutub valjemaks, võimsamaks ja avaramaks ning tundub, justkui kostaks see kõikjalt, ilma konkreetse lähtepunktita.
«Talupoja au» ja «Pajatsid», mida kogu maailmas harjumuspäraselt koos esitatakse, on soomlane Kari Heiskanen ka Novaja Operas jõudumööda tervikuks lavastanud (ehkki esimene esietendus 2001, teine aasta hiljem). Olgugi et nende ühisosa seisnes seekord pelgalt butafoorsetes detailides (koori kostüümid, taustadekoratsioon, mõned rekvisiidid).
«Talupoja au» erines kõigist siinkirjutaja poolt varem nähtud sama ooperi arvukatest lavastusest juba üksnes selle poolest, et seal polnud ühtegi talupoega.
Samuti ei kujutanud «Pajatsite» peategelased endast stereotüüpseid artiste-kloune nagu tavaliselt.
Noorte ja romantiliste armastajate asemel olid laval pigem aferistid – ehk samasugused tegelased (mafioosod, poollitsid) nagu igas vene teleseriaalis; tühised, isegi hallid inimesed, kes (eriti just «Talupoja aus») suurt millegagi koorist ei eristu.
Ka Alfio, keda nii «Talupoja au» muusikas kui varasemates lavastustes on kujutatud ühtaegu nii süütu ohvri kui jumala/õigluse/needuse tööriistana, käperdab soomlase lavastuses ihalevalt selle mehe mõrsjat, kelle ta finaalis oma naise noolimise eest surnuks pussitab. Nelja valgesse riietatud tantsija kaudu oli kogu asjale püütud justkui religioosselt positsioonilt hinnangut anda.
Selle ooperiõhtu lavastuslikuks kõrghetkeks kujunes vaieldamatult «Pajatsite» «teater teatris» stseen, kus tragöödia lõpplahendus klounietenduselt filmivõtete keskkonda toodi. See oli hea teater, täpse režiiga meisterlik bufonaad.
Soomlase kaksiklavastus lahutas meelt ja jäi meelde, ent polnud sisulises plaanis milleski eriti järjekindel. Selle laboratoorne väärtus seisneb aga arglikus katses ühendada stanislavskilikku tundetäpsust, läbielamist ning realistlikkust taotlevad verismi tippooperid metakeelse lavastusega.
Kui «Pajatsid» ja «Talupoja au» kuuluvad mõlemad ligemale sajandivanuse Eesti kutselise ooperi enimesitatud teoste hulka (nt Estonias on esimest lavastatud keskeltläbi kord kümnendi jooksul), siis Donizetti «Maria Stuart» pole ühegi kohaliku trupi repertuaari kunagi kuulunud.
Juba 1992. aastal (ehk kõigest aasta pärast Novaja Opera asutamist) Moskvas Stanislav Mitini käe all esietendunud «Maria Stuart» kujutab enesest selle ooperimaja lipulavastust.
Ka muusikaliselt on teater oma orkestri ning trupi esitust sedavõrd kõrgeks lugenud, et pidas vajalikuks ning võimalikuks see plaadile salvestada, mida mäletan aastate eest Novaja fuajees müüdavat.
Kogu ooper oli nii režiis kui esituses täpne ja intensiivne ka nüüd, 16 aastat pärast esietendust. Kõik aariad, duetid, ansamblid ja koorid olid maailmatasemel. Eesti publiku panid imetlusest ahhetama ja vaimustusest braavotama juba varasemast tuttavad Elvira Hohlova (Maria Stuart), Jelena Zelenskaja (Elizabeth) ning Aleksandr Bogdanov (krahv Leicester).
Lavastus oli «akadeemiline» selle sõna kõige paremas mõttes. Tooni andsid ajastutruud kostüümid, napid dekoratsioonid, geomeetrilise täpsusega paika pandud misanstseenid ning tundlik, ent tagaplaanile hoidev valguskujundus.
Ooper ise (mille Donizetti kirjutas muide «Lucia di Lammermooriga» samal 1835. aastal) püsis pärast esmalavastusi enam kui sajandi peaaegu täielikus unustuses. Ja osaliselt põhjusega, sest hoolimata ilusast muusikast jääb selle dramaturgiline laetus liiga nõrgaks.
Ajaloolisel ainesel, ent Schilleri samanimelise värsstragöödia jälgedes kirjutatud «Maria Stuart» kujutab enesest suureks romantiliseks (ning seega ajastu vaimu arvestades automaatselt ka traagiliseks) ooperiks puhutud paari stseenikest kahe rivaalitseva õe ning nende ühise meeslemmiku (viimastest) kohtumistest. Kusjuures dramaturgiliselt on kogu teine vaatus täiesti liigne.
See üksnes muusika ilule panustav bel canto meistriteos tõi Pirita kloostri müüride vahele oma maitseka lavastuse ja suurepärase esitusega pahvaku puhast ning lihtsasti mõistetavat muusikalist ilu, mis ongi paljude jaoks ooper par excellence, ent mida sellisel tasemel elavas ettekandes siiski eriti sageli ei kohta.
Birgitta festival
Novaja Opera (Moskva)
P. Mascagni ooper «Talupoja au»,
R. Leoncavallo ooper «Pajatsid» ja G. Donizetti ooper «Maria Stuart»
Solistid Jelena Zelenskaja (Moskva Suurest Teatrist), Elvira Hohlova
Dirigendid Eri Klas, Valeri Kritskov ja Sergei Lõsenko
9. ja 10. augustil Pirita kloostri varemetes