/nginx/o/2010/02/16/313798t1hd4b2.jpg)
/nginx/o/2010/04/07/344609t1h858a.jpg)
Tänavukevadised suurveed näitasid selgelt ära, kui tähtis on õigesti ehitamist planeerida, sest kinnikasvanud kuivenduskraavidega põlluküladel polegi võimalust keskmisest suuremast liigveest pääseda.
Üleujutuste õppetund: oluline on ehitustegevuse planeerimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Rene Reisner sõnas,et tänavune suurvesi oli lumerohke talve tõttu veerohkem ja seetõttu meeldejäävam viimaste aastatega võrreldes. Enamikel seiratavatel jõgedel tõusis veetase üle pikaajalise kevadise suurveeperioodi keskmise.
Kõige keerulisem olukord oli lumesulamise algus, millega oleks võinud kaasneda samasugune olukord kui Lätis või Leedus, kus kiire sulailm ja sellele lisandunud sajud paisutasid veel jääga kaetud või jääga ummistatud jõgedes vee üle kallaste ning ujutasid kiiresti üle mitmeid elupiirkondi. «Õnneks Eestis seda ei juhtunud,» ütles Reisner.
Ta lisas, et tänu keskkonnaameti varajasele hoiatamisele eemaldati paisuvarjasid varakult, et läbi lasta suurvett ja mitte lasta tekkida lobjaka ja jääsulgudel. «Meile teadaolevalt ei viinud suurvesi sel aastal ühtki paisu allavoolu.»
Peamiseks erinevuseks sellel kevadel oli see, et üleujutused ei tekkinud mitte ainult tavapärastes üleujutuspiirkondades, vaid ka seal, kus neid üldjuhul ei ole. Näiteks linnades ja asulates, kus pole läheduses jõgesid ega järvi. Paljud sellised juhtumid olid seotud uute elamupiirkondadega, mis on rajatud endistele põllumaadele ning kus kuivenduskraavid olid kinni kasvanud või kinni aetud, või uued liigvee ja sademee ärajuhtimise süsteemid jäetud sootuks välja ehitamata.
Üldjuhul aga saadi Reisneri hinnangul linnades ja asulates sulava lume ja tekkiva liigveega hästi hakkama ning päästeteenistuse väljakutsete arv ei olnud tavapärasest oluliselt suurem.
Kõige olulisemaks õppetunniks tuleb tema kinnitusel pidada siiski seda, et ei maksa alahinnata ammu teadaoleva loodusnähtuse- suurvee mõju, mille ulatus varieerub aastati. «Kõrge veetase sel kevadel näitas, kui oluline on ehitustegevuse planeerimine. Kinnisvaraalane tegevus viimase 20 aasta jooksul on sageli kaasa toonud põllumaa kasutusotstarbe muutmise koos kuivendussüsteemide amortiseerumisega, intensiivse ehitustegevuse veekogude läheduses ja vooluveekogude paisutamise mis võivad põhjustada üleujutusohuga seotud riskide kasvu,» rääkis Reisner.
Praeguseks on kevadine suurveetipp läbi. Kõige keerulisema olukorra põhjustas see Tartus, kus Emajõe veetaseme tõusust põhjustatud üleujutus levis Supilinnast Ihasteni. Pikaajaline kõrgeim veetase Väike-Emajõe Tõlliste seirejaamas on määratud 1931.aasta kevadel ja see oli 453 cm (vaatlusperiood 1922-2010. aastal). Käesoleva aasta kõrgeim veetase oli 393 cm (4. aprillil), mida saab võrrelda 1951. a kevadise suurvee perioodi veetaseme tõusuga.
Sarnaseid kõrgeid veetasemeid kui sel kevadel on esinenud varemgi. Näiteks selle kevade veetase on võrreldav veetasemega, mis oli Emajõel ja Pärnu jõel 1953. aastal, Narva jõel 1999. aastal, Navesti ja Halliste jõel 1932. aastal, Kasari jõel 2005. aastal ja Keila jõel 1994. aastal.
Üleujutuse tagajärjel tekkinud keskkonnaprobleemide ja kahjude likvideerimiseks või ka joogiveega varustatuse tagamiseks ning taastamiseks on võimalik toetust taotleda keskkonnainvesteeringute keskusest.