Minu lemmik-teleseriaal

«Võimu kants» Foto: telekanalid

Eesti esimese, aastatel 1965–1972 üle laupäeva näidatud teleseriaali «Mis Koosta peres uudist?» tegijad ei osanud uneski näha, et pool sajandit hiljem võib meiegi  vaataja valida lugematute sarjade vahel. Draama-, komöödia- ja krimisarjad, pereseriaalid, seebiooperid... Paremad palad, olgu siis välismaised «Hercule Poirot», «Tagasi Bridesheadi», «Midsomeri mõrvad» või omamaised «Wikmani poisid», «Ohtlik lend» jmt  paeluvad publikut ka siis, kui neid aastate järel kordusena näidatakse.
 

Arteri arvamismängus räägivad Eesti tuntud kultuuriinimesed oma lemmikseriaalidest ja lugejad saavad nuputada, kellele mis meeldib.

«Võimu kants»

Jälgisin huviga «Võimu kantsi», mis keskendus võimekale ja andekale naispoliitikule ja tema heitlustele kolmnurgas töö – emaroll – isiklik elu. Võib-olla sellepärast, et samad probleemid on endalgi kergemal või raskemal kujul läbi elatud. Ma vist ei unusta elu lõpuni seika, kui jooksin ühelt koosolekult ülepeakaela lapse lasteaia jõulupeole – muidugi jäin hiljaks! – ja laps jättis näitemängu katki ning hüüdis selge häälega üle kogu saali: «Ma ju ütlesin, et minu ema seekord jõuab!»

«Võimu kants» otsis vastuseid üsna valusatele küsimustele. Kas paarisuhe päriselt ka toimib, kui peres on näiteks kaks võrdselt võimekat ja ambitsioonikat inimest; kas (abielu)naise ja ema vaatekohast on võimalik nn meeste mängudes tipptasemel kaasa lüüa; mis on selle mängu tegelik hind? Taanlased said ülesandega hästi hakkama, laskumata odavate eneseabi-käsiraamatute või primitiivse soolise võrdõiguse teemakäsitluste tasemele.

«Kättemaksukontor»

Mul pole teleseriaalide hulgas seda kõige-kõige lemmikumat. Kuna järjepidevalt ei õnnestu ühtegi sarja vaadata, siis on ka võrrelda raske.

Aga «Kättemaksukontorist» vähe pikemalt. Selle teleseriaali keskmes on teema, mis ei sõltu eriti ajastust ega ühiskonnakorrast. Kui see ilming on ka moraali ja reeglitega maha surutud, hõõgub see ikka kuskil hinges edasi. Iga emotsiooni olevat võimalik rahaks muuta, ja täpselt nii juhtub selles seriaalis. Omalaadset legaalse õigussüsteemiga paralleelset õig(l)usemõistmist viljelevad ka need daamid, kellest seriaalis juttu on. Naiselikus kavaluses ei minda küll silm-silma-vastu-põhimõttel kätte maksma, kuid maailmas on ju palju rafineeritumaid võtteid, mida valdab üksnes õrnem sugu.

«Minu köök on parim».

Viimase aja lemmik on «Minu köök on parim». See sari on meil salvestama seadistatud, ja kui kogu pere on koos, istume kõik neljakesi diivanile üksteise otsa ja hakkame mõnuledes kirglikke gurmaane jälgima. Aeg-ajalt läheb meil vaidlus toimunu üle nii tuliseks, et oleme sunnitud pausile vajutama. Teemasid, mille üle vaidleme, on palju – kuidas keegi pingelises olukorras käitub, kas võistlusmoment on tähtsam kui inimsuhted, kas strateegiline käitumine on õigustatud või pigem taunitav.

Saate jooksul arutleme, missugune toit võiks maitsev olla ja mis maitsed omavahel sobivad. Vahel isegi proovime mõnda toitu kodus järele teha. Mulle tundub see olevat täisväärtuslik ajaviide. Siin on nii sportlikku hasarti kui ka olukordi, millesse ennast istutades on põnev oma käitumist analüüsida. Supersari!

«Statistid»

Ma pole paadunud seriaalivaataja, aga jälgin kõike, mida on puudutanud briti koomiku Ricky

Gervaisi jumalik käsi (läbi aegade naljakamaks peetud komöödiasarja «Kontor» üks loojatest – toim). Eriti tema komöödisarja «Statistid»

(«Extras»), mida pean vist parimaks, mida televiisor selles kategoorias iial mulle pakkunud on.

Veel on mulle alati meeldinud erakordsete näitlejatöödega sarjad «Mulla all», «Vahelevõtja», «Mentalist» ja «Päästjad». Võimalusel jälgin «House’i», samuti olen nautinud «Sopranosid».

Kui 1990ndate lõpus tuli ekraanile «Seks ja linn», siis see võlus oma revolutsioonilise iganaise emantsipatsiooniga. HBO ja teisedki kompaniid on oma loomingulisuse ja riskijulgusega suurele laiatarbe kinotööstusele pika puuga ära teinud. Kino superstaarid on seriaalides juba igapäevakülalised.

«Hercule Poirot»

«Hercule Poirot» on konkurentsitu lemmik! Ma naudin seal elegantset stiilsust ja väljapeetust, detaile – kõike! Aga naudin väga ka taani seriaali «Kuritegu», sest see on lihtsalt väga žanripuhtalt ja professionaalselt tehtud, täis ootamatuid süžeepöördeid, mis aitavad hoogsas tempos kulgeval filmil põnevust ja pinget hoida. Väga head on veel Rootsis vändatud inglaste «Wallander», «Sherlock», «Dexter» jmt. Žanripuhast kriminulli ei ole kerge teha, kui see aga hästi välja tuleb, pean seda parimaks lõõgastuseks. Naudin tegijate professionaalsust, põnevust ja mõnusat võimalust panna kokku puslet teemal, kes on mõrvar ja miks ta seda tegi.

«Võrgustik» («The Wire») viis hooaega (2002–2008) HBO

Üldiselt ma ei vaata krimkasid, kus hea detektiiv või politseinik ja tema noor abiline lahendavad 50 minuti jooksul mõrvamüsteeriumi, et järgmisel nädalal jälle uue looga alustada.

Küll aga vaatan ma huviga, kuidas teevad oma igapäevast tööd lihast ja luust politseinikud – sellised, kes vahetevahel end pildituks joovad ja siis ametiauto rooli istuvad, osa kuriteopaigal leitud rahast endale vöö vahele pistavad ja aeg-ajalt end oma kolleegi voodist leiavad, kuid suurema osa ajast siiski Baltimore’i linna narkokaubitsejaid kütivad.

Sellist filmi vaadates avastad ühel hetkel, et oma südames tunned kaasa narkodiilerile, kes peaks teoreetiliselt olema paha, ja järgmisel hetkel tänad jumalat, et midagi sellist kui Balti­more’i noorte narkarite eluolu  pole sa ise oma senises elus näinud. 2006. aastal oli Baltimore USA mõrvalinn

nr 2 – nii et võttepaik on valitud väga ehe ja sündmustik tundub väga elutruu nii narkokaubitsejate kui ka politseinike vaatevinklist vaadatuna.

Aeg-ajalt heidetakse pilk linna muudesse valdkondadesse ja võimukoridoridesse (sadam, ajakirjandus jne) ning näidatakse, et kui sa tahad tänapäevases maailmas midagi saavutada, siis tuleb mõnikord teha ka vastikuid diile ja kompromisse. Olen pidanud «Võrgustikku» parimaks politseiseriaaliks, aga möönan, et kuni ma pole ära vaadanud sarja «Breaking Bad», ei saa ma selles lõplikult kindel olla.

«Lastetuba»

Meie peres kuuluvad kohad teleka ees lastele. Nii et ma parem ei trügi sinna. Aga kõrvalt vaadates on mul jäänud tunne, et ETV 2 iga tööpäeva õhtune «Lastetuba» on päris lahe.

Minu arust töötab see formaat, kus Mihkel (keda kehastab Mikk Jürjens), Saskia  (Sandra Uusberg, tädi Juta (Külli Teetamm), onu Tõnu (Janek Joost) ja triibuline käpik Timmu (Mart Kampus) üheskoos arutlevad põnnidele arusaadavalt maailma asjade üle, jutustavad lugusid, laulavad ja lustivad, päris kenasti. «Lastetuba» käib teist hooaega, enne seda vaadati meil saadet «Saame kokku Tomi juures».

Täiskasvanute seriaalidest vaatan sarju «Hakkab jälle pihta» ja «Ööülikooli rännakud». Nendest esimest vaatavad ka meie lapsed, aga Jaan Tootseni Ööülikooli kollid käivad neile veel üle jõu. Lapsed pagevad hirmunult telekatoast. Aga pole viga, saabki ise rahulikult vaadata.

Õiged vastused: «Võrgustik» – Olav Osolin, «Hercule Poirot» – Tiina Lokk, «Kättemaksukontor» – Urve Tiidus, «Minu köök on parim» – Juuli Lill, «Võimu kants» – Marju Kõivupuu, «Lastetuba» – Jaak Kilmi,«Statistid» – Andrus Vaarik