/nginx/o/2010/03/30/340242t1he77f.jpg)
Tallinncityle rääkis oma loo ära noor, kolmekümneseks saav pealinna naine, kes on aastate jooksul proovinud ära rohkem kui kümme erinevat trenni. «Võimatu on leida sobivat trenni ja treenerit, kes sinust aru saaks,» kõlab tema kurb resümee.
Lugeja pihtimus: ma ei tahtnud enam trennis käia, sest treener oli vastik tüüp!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olen viimase kümne aasta jooksul võidelnud umbes kümne lisakiloga ning toitumise muutmise juures püüdnud alati ka trenni teha,» rääkis naine. «Klassikalise aeroobika kõrvale on mahtunud spinning ja šeiping, kus tuli üht harjutust oksendamiseni teha, moodsatest tantsukombo-treeningutest rääkimata. Igal pool olen ennast kummaliselt võõrana tundnud: trennis on kohutavalt palju rahvast, esireas hüppavad mingid plikad, kes on treeneriga sinasõbrad,» rääkis naine.
«Treenerid ei tee tagaridades upitavatest üksiküritajatest üldse välja, erandiks oli üks sõbralik noorem meestreener, aga tema trennid olid puupüsti täis, mõni oleks vist olnud nõus koridoris ka põlvetõsteid tegema, et teda aga näha saaks,» pajatas naine.
«Ma olen proovinud ka paari treeneriga eraviisiliselt koostööd teha, aga üks oli näiteks selline vastik tüüp, kes mingi omaarust pädevalt mind pidevalt sundis, üleolevalt stiilis: mida-sa-paks-siin-vigised oma seisukoha peale surus ning nagu mingi nõukaaja spordikoolitreener peaaegu rusikat raputas,» muljetas naine.
«Teise jaoks oli toitumine ja trenn elu ja surma küsimus, nii et ma olin valmis talle tarbitud kalorite kohta valetama, sest kui ta oleks teadnud, et sõin päriselt ka terve koorejäätisetuutu ära, oleks ta ilmselt minestanud. Pluss jahvatas ta pidevalt oma megaedukatest klientidest, kes enne olid paksud nagu tünnid ning nüüd käivad ringi nagu kõhnad kõrsikud.»
Täna teeb naine trenni omal käel, käib vahetevahel jõusaalis, ujub ja talvel suusatab-uisutab. «Lõppude lõpuks on mul ka muu elu: perekond, töö, muud hobid. Vahel tahaks, kasvõi näiteks jõusaalis väga kelleltki nõu küsida, lihtsalt ja inimlikult paar head nippi saada, aga mul on juba täielik hirm, et treener osutub ignorantseks ülbeks tüübiks, kes treenimata kujud kõige parema meelega tossutalla all laiaks litsuks.»
Mida arvavad teised lugejad? Jagage kommentaariumis ka oma trennikogemusi!