Teine indiaanisuvi vanaema juures maal algas kole külmade ja sajuste päevadega. Kuni jaanipäevani oli väljas tõeline koerailm, ei saanud ujuma ega metsa. Igavlesime tädipojaga toas, lugesime, mängisime kaarte ja vahtisime televiisorit. Aga aastal 1978 ei olnud telekava kuigi põnev. Vahelduseks otsisime mööda lauta ja lakka ühe kana «salapesa». See kavalpea oli otsustanud pesitseda vahel lehma latris, vahel räästa all, vahel vanas aiakärus. Leitud munad kloppisime kohe kogelmogeliks. Vahel käis autolavka, siis sai limonaadi ja kamašokolaadi osta.
Tellijale
Margit Härma: Mina, Punane Veri! (2. osa)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.