Kristina võitlused

Kristina Šmigun-Vähi Foto: A.Peegel

Kristina Šmigun-Vähi – sellist nimekuju ei kasuta temast rääkides tegelikult keegi, ikka on ta Kiku või äärmisel juhul Kristina – on vaieldamatult üks Eesti lähiajaloo armastatumaid ja enim kõneainet pakkunud sportlasi. Eesti suusatamise kõrgaastatel algasid talvised laupäeva- või pühapäevahommikud Lembitu Kuuse kaadritaguse häälega vürtsitatud reportaažidega sellest, kuidas Kristina võitles suusarajal venelannade, soomlannade, itaallannade, rootslannade ja muidugi konkurentidest suurimate – norralannadega.

Need olid ilusad hommikud, mis tõid päikese tuhandetesse Eesti kodudesse. Me kõik elasime läbi vägevaid võitlusi, mis andsid võimaluse tunda, et eestlane olla on ikka pagana vinge. Isegi tagasilööke oli kerge taluda, sest hingesopis pesitses teadmine, et küll Kristina järgmine kord jälle suudab. Ta oli võitleja.

Kristina loost on kirjutatud üks Eesti parimaid spordiraamatuid. Neid lehekülgi ahnelt endasse ahmides võis iga rakukesega tunnetada, mida tähendab tippsportlase elu. Kuidas tulevast võitjat juba plikatirtsuna läbi mängu koormustega harjutada, kuidas juba suuremana treeningutele pühendudes kõigest segavast loobuda, kuidas võistlusrajal viimast tõusunukki võttes piimhappest jalgadesse tekkivat meeletut valu taluda ja ületada. Kuidas võidelda ja võita.