Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
+372 5916 2730

Kalle Muuli: sinimustvalge pesupulber

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: EFA

Aastal 1989, veebruari algul puhkesid leheveergudel ja eetris vihased vaidlused selle üle, kas ENSV valitsus võiks heisata sinimustvalge lipu ka Pika Hermanni torni ja kellel üldse on õigus rahvuslippu kasutada.

Kunstnik Heinz Valk oli juba 11. septembril 1988 korraldatud massimeeleavaldusel «Eestimaa laul» lõpetanud oma kuulsa kõne sõnadega: «Ükskord me heiskame ka Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu! Ükskord me võidame niikuinii!» Siis oli see veel lihtsalt ilus unistus. Aga jõulupühade aegu tõmmati rahvuslipp juba Tartu tähetorni ja Kuressaare lossi torni. Narvas heiskasid kohalikud rahvarindelased, Virumaa restaureerimisvalitsuse Narva jaoskonna töötajad Juri Kostini eestvedamisel sinimustvalge lipu Hermanni kindluses. Linnavõimude nõudel tuli see sealt küll kolmekuningapäevaks maha võtta, aga mujal jäidki rahvuslipud ka pärast aastavahetust linnade sümbolhoonetele lehvima.

Ilmselt esimene, kes trükiajakirjanduses tegi ettepaneku lipuvahetuseks Toompeal, oli lehelugeja K. Petermann (võib olla ka varjunimi). 1988. aasta 18. oktoobri Õhtulehe esiküljel, hästi nähtaval kohal ilmus selle nime all kõigest kahelauseline sõnum: «Leedu NSV Ülemnõukogu otsusel kerkis 7. oktoobri hommikul leedulaste pühasse paika Gediminase torni Leedu ajaloolist riiklust sümboliseeriv kollane-roheline-punane lipp. Leian, et ka meil oleks aeg võtta vastu otsus rahvuslipu heiskamiseks Toompeal.»

Tagasi üles